Elu Põhja-Koreas: kui riigijuhi pilt on tolmune, maksad trahvi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Korea saadik Venemaal poseerimas endiste riigijuhtide Kim Il-Sungi (vasakul) ja Kim Jong-ili portreede ees.
Põhja-Korea saadik Venemaal poseerimas endiste riigijuhtide Kim Il-Sungi (vasakul) ja Kim Jong-ili portreede ees. Foto: Reuters/ScanPix

Endiste Põhja-Korea juhtide Kim Jong-ili ja tema isa Kim Jong-sungi näopiltidega portreed on diktatuuririigis kõige kõrgemat austust väärivad kujutised, mis nõuavad kõige pühalikumat kummardamist.

Riigist 2011 aastal põgenenud Je Son-lee räägib ajalehele Guardian, et kahte meest koheldakse kui jumalusi. «Sellepärast meil peavadki olema kodudes nende portreed – et olla nendega kogu aeg koos. See on umbes sarnane sellega, kui kirikutes on ristid või kujud Jeesusest.»

2005. riigist pagenud Jun Yoo-sung üteb, et kunagiste riigijuhtide kujutised on pühad. «Peaksid neid austama rohkem kui ükskõik mida muud,» räägib ta. Et säilitada surnud liidrite staatus, käib riigis kõva kontroll: pildid peavad olema tubades kesksel asukohal ja nõnda, et nende kohal ei ripuks midagi, mis võiks neid varjata. Pildiraamid peavad asuma piisavalt kõrgel, nii et keegi ei ulatuks suurte juhtide peadest kõrgemale.

Vähemalt iga paari päeva tagant peavad põhjakorealased portreedest lapiga üle käima. Koolides kannab selle eest hoolt «ideoloogiasekretär», naabruskondades aga spetsiaalne parteilane, kes peab kontrollima iga majapidamist. «Kui portreede pealt leitakse tolmu, pead maksma trahvi – mida paksem tolmukiht, seda suurem on summa,» kirjeldab Je.

Rahvast harjutatakse oma iidoleid kummardama juba väga noorest east. «Mäletan, et esimese asjana ütlesid mu vanemad piltide kohta: peaksid nende eest väga hästi hoolt kandma. Kui nad kukuvad kogemata alla, oled väga suures jamas,» meenutab Jun. Ema-isa jutu mõjul hakkas ta lõpuks portreesid ainult hirmuga vaatama.

Riigimeedias levivad sageli lood sellest, kuidas truud kodanikud oma juhtide kujutisi elu hinnaga kaitsevad. «Pärast ühte tulekahju leiti keegi surnuks põlenud laps, kes hoidis portreesid süles,» toob Jun näite. «Muidugi kasutab Põhja-Korea propaganda selliseid juhuseid ära.»

Samas muutuvat suhtumine tänapäeval kiiresti. Ülejooksikute sõnul moondub kunagine siiras patriotism aina kiiremini lihtsalt tüütuks kohustuseks, mida kodanik peab riigi ees täitma. Võimaluse tekkides vaadatakse rangetele reeglitele läbi sõrmede.

«Kui režiim oli populaarne, pidasid inimesed portreesid kalliteks,» lausub Jun. «Aga nüüd tundub, et nad kohtlevad neid kui tüütuid pildiraame, millest nad tahaksid lahti saada – kui ainult lubataks.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles