Euroopat vaevava põgenikekriisi üheks peamiseks algallikaks on Süüria: riik, mida alates 2011. aasta kevadest on vaevanud pidev kodusõda ja relvakonflikt.
Kust tulevad migrandid ehk kuidas Süüria langes kaosesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niinimetatud Araabia Kevade protestilainest alguse saanud rahutustest president Bashar al-Assadi vastu kasvas välja aastaid kestev kodusõda, mille käigus on saanud surma üle 200 000 inimese – neist vähemalt pooled tsiviilisikud. Rohkem kui neli aastat kestnud sõja kulg on verine ja mitmetahuline.
Märts 2011 – Lõuna-Süüria Deraa linnas arreteerivad võimud kamba teismelisi, kes sodisid kooliseinale revolutsioonilisi loosungeid. Neid piinatakse. Demokraatiat nõudev rahvas tuleb tänavatele, julgeolekujõud avavad tule ja mitmed hukkuvad.
Juuli 2011 – erinevalt oodatust ei näita protestilaine vaibumismärke ja tuhanded üle riigi kogunevad tänavatele. Rahvas haarab enesekaitseks relvad ja moodustuvad esimesed keskvõimude vastu võitlevad mässuliste üksused.
2012 – sõjategevus jõuab pealinna Damaskuse ja suuruselt teise linna Alepponi.
Juuni 2013 – sõjas on saanud ÜRO andmeil surma 90 000 inimest.
August 2013 – mitut Damaskuse eeslinna tabavad raketid, mis sisaldavad endas närvimürki sariini. Lääneriigid on marus ja ähvardavad sekkumisega; sellal kui al-Assad ja Venemaa süüdistavad mässulisi. Vältimaks rahvusvahelist sekkumist, nõustub president Süüria keemiarelvaarsenali neutraliseerimisega ÜRO poolt.
August 2014 – ohvrite arv on rohkem kui kahekordistunud, jõudes 190 000ni.
Võitlus pole enam niivõrd poliitiline, kui on võtnud sektantliku iseloomu: valdavalt sunniitlik rahvas seisab vastamisi alaviitide usuvooluga, kuhu kuulub ka al-Assad. Viimast toetavad ka šiiitlik Iraan ja Liibanoni rühmitise Hizbollah võitlejad.
Et lääneriigid keelduvad mässulisi relvadega abistamast, langeb peamine rambivalgus islamistlikele grupeeringutele: valitsevast kaosest lõikavad enim kasu al-Qaedaga seotud al-Nusra rinne ja pead tõstev Islamiriik (ISIS).
Mässulised on poliitilisel tasandil jagunenud. Välismaal on neist kõige tuntum mõõdukalt meelestatud Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuskoalitsioon, mida toetavad ka mitmed lääneriigid ja Araabia maad. Ühenduse reaalne jõud on aga väike, mis jätab tee vabaks märksa radikaalsematele ja sõjakamatele al-Nusrale ja Islamiriigile.
Viimane on hõivanud suured alad riigi põhja- ja idaosas. Lisaks valitsusvägedele peab terrorirühmitis sõda ka kurdidega. Reaalne tõsiseltvõetav alternatiiv al-Assadi režiimile puudub.
Sõja alguses saati on riigist põgenenud vähemalt neli miljonit süürlast ehk ligi viiendik rahvastikust, peamiselt naised ja lapsed. Tegu on viimase aja ühe suurima rahvarändega. Suurema osa koormast on enda peale võtnud naaberriigid Liibanon, Jordaania ja Türgi.
Neile lisandub 7,6 miljonit sisepagulast. ÜRO hinnangul vajab kokku humanitaarabi 12,2 miljonit süürlast, seal hulgas 5,6 miljonit last. Märtsikuise raporti järgi elab iga viies süürlane vaesuses, neist omakorda kolmandik eriti hullus olukorras. Riigi haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemid on kokku kukkumas.
Pildid: Reuters/Scanpix