«Venemaa kutsub mind natsikaabakaks, vanad sõbrad Rootsis aga juutide tallalakkujaks,» kirjeldab oma isiksust 38-aastane rootslane Mikael Skillt, kes on Ukrainas Aasovi pataljoni ridades võideldes saavutanud üleilmse kuulsuse.
Ukrainas võitlev rootslane: ma ei ole nats
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hingetorust allaminev veri – see on väga vastik hääl,» räägib Skillt portaalile The Daily Signal. «Vahel kui lähen magama, kuulen seda heli ja haistan verd. Kui ma saaksin ühestainsast asjast loobuda, oleks see just too hääl.»
Mälestus pärineb verisest episoodist, kus Skillt ei vaadanud vastast mitte läbi püssitoru – nagu harilikult – vaid pidi ise noaga räpase töö ära tegema. Rootslane oli koos kaaslastega luuremissioonil, kui äkitselt jäi paarisaja meetri kaugusel seisma auto koos nelja separatistiga. Skilltil oli valida: kas joosta minema või jääda peitu.
Ta valis viimase ja ootas kuni pimeduse saabumiseni. Selle aja jooksul oli ta ebatavaliselt närviline: snaipritele õpetatakse, et nad ei tohi oma sihtmärkidele näkku vaadata. Seekord polnud sellest pääsu ja Skillt pidi peksleva südamega veetma pikki tunde – emotsioon, mis oli tema jaoks ebatavaline.
Õhtul läksid Skillt ja tema kaaslased ning torkasid autodes istunud mehed surnuks. Viimased olid selle aja peale jõudnud end viinast purju juua. Oma ohvrit pussitas rootslane silma.
«Müüt on põnevam kui tegelikkus,» lausub Skillt, kellest on välismaa meedias palju kirjutatud. «Kui sa oled tiheda tule all, on tunne, nagu oleksid kõik maailma relvad sinu poole pööratud. Nii et kui mina suudan snaiprina panna tule sõduri jaoks kaduma, olen ma tema jaoks kangelane.»
Kiievi lähedases bassis intervjuu andnud ja praegu instruktorina tööav rootslane tekitab ümbritsevates aukartust: kui ta ruumi siseneb, krapsavad kõik sõdurid hoobilt püsti ja annavad au. Mis siis, et üksus ei tunnista tavapäraseid auastmeid ega protokolli.
Veel poolteist aastat tagasi oli Skillti elu tundmatuseni erinev. Ta oli pühendunud neonats ja seotud parempoolsete äärmusrühmitustega, istunud vangiski. Nüüd nimetab ta oma toonaseid uskumusi «idiootseteks».
«Ma ei ole nats ja ma ei usu natsionaalsotsialismi. Kui ma tulin 17 kuu eest Ukrainasse, olin tõsine kaabakas. Mul olid stereotüübid juutide, mustanahaliste ja araablaste vastu. Aga ma olen nendega koos võidelnud ja nüüd on nad nagu vennad.»
Enne oli maailm tema jaoks must ja valge. «Nüüd ma tean, et mitte miski pole kindel. Head ja halvad inimesed tulevad kõigis värvides. Maailm on väga hall.»
Rootslane lisab: «17 kuu tagune Mikael noriks ilmselt tüli praeguse aja Mikaeliga. Aga praegune versioon võidaks.»