Ajateenistus diktatuuririigi Põhja-Korea sõjaväes kestab meestel kümme aastat ja naistel seitse. Üks on kindel: kerge elu ei ole kummalgi.
Elu Põhja-Korea armees: kolm kartulit lõunasöögiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veelgi kauem – 13 aastat – peavad mundris veetma need, kes värvatakse riigijuhi Kim Jong-un`i isiklike ihukaitsjate sekka, vahendab ajaleht Guardian portaali NK News.
Sõjaväeteenistus on riigis kohustuslik ning enamus inimesi läheb sinna pärast keskkooli, kuigi ülikooli astujad saavad kuni lõpetamiseni ajapikendust. Bakalaureusekraadiga peab aega teenima tavaliselt viis aastat, kuid inseneri või teisi «kõvasid» erialasid õppivad tudengid võivad pääseda ka kolmega. Nimelt tahtis endine valitseja Kim Jong-il juurutada suuremat pühendumist just neile ainetele.
Peamine väljakutse sõduritele on pidev nälg. Eriüksuste eest kantakse hästi hoolt, kuid väljaspool pealinna Pyongyangi paiknevad väed saavad eineks vaid kaks-kolm kartulit või peavad järama toorest maisi. Ebapiisava toitumuse tõttu on Põhja-Korea sõdurid oma lõunapoolsetest kolleegidest keskmiselt mitu sentimeetrit lühemad – teema, mis on põhja pool piiri väga tundlik.
Kasina toitumise peal sõdurid ei pea üksnes tegema harjutusi ja drille, vaid aitama vajadusel ka talupoegi nende põllutöödel. Kõhnunud, näljased ja meeleheitel ajateenijad üritavad pidevalt põgeneda. Sõjaväepolitsei otsib pidevalt taga neid, kes on toidu leidmiseks väeosast omavolilisel lahkunud.
Kui tervis läheb liiga käest, antakse sõdurile luba taastumiseks koju minna. Enamus olevat liiga nõrgad, et ise kõndida – nende vanemad peavad neile järele tulema. Kui nad on jälle üles turgutatud, peavad ajateenijad naasma oma postile.
Õnneseenteks võivad pidada end need, kes teenivad eriüksuses või satuvad heade ülemuste alla. Kel nõnda ei vea, võivad surra nälga veel enne, kui nende vanematel avaneb võimalus aitamiseks. Viimastel ei jää muud üle kui oma laste tervetena tagasituleku nimel palvetada.