Saksa ajakirjanik Norman Ohler avaldas äsja raamatu «Det totale Rausch» («Totaalne tung»), milles uurib Natsi-Saksamaa aegset uimastikasutust nii sõdurite kui kõrgete poliitikute juures. Ainete mõju all olnud ka Adolf Hitler, kes keeldunud selle tõttu oma kindraleid kuulamast.
«Sõdurid kasutasid Pervitini – Saksamaal patenteeritud toodet, mis sisaldab metamfetamiini,» räägib Ohler. Aine oli aastani 1939 vabalt kättesaadav. «Berliinis sai see inimeste lemmikuimastiks – umbes nagu ergutuseks juuakse kohvi. Tootja tahtis, et Pervitin konkureeriks Coca-Colaga. Inimesed võtsidki seda ja olid eufoorilised – tuju, mis klappis üldise meeleoluga enne sõda,» jutustab sakslane.
Relvajõud võtsin Pervitini esimest korda kasutusse Sudeedimaad ja Poolat rünnates. «Armee jõudis tõdemuseni, et uimastist võib olla sõduritele kasu, sest aitab pikka aega üleval olla. Esimesed paar päeva pole unevajadust,» kirjeldab Ohler. Droog läks käiku ka aastal 1940 vahetult enne Prantsusmaa ründamist, kuhu tungivate sõdurite tarbeks esitati tellimus 35 miljonile tabletile.
Samuti kasutas aineid natsiriigi ladvik. Saksamaa ja Ameerika rahvusarhiivides tuhnimistööd teinud Ohler uuris põhjalikult Hitleri ihuarsti Theodor Morelli isiklikke märkmeid, mis tema rõõmuks olid üllatavalt detailsed. Nende hulgas leidus korduvaid ülestähendusi «tavalisest süstimisest» ja Eukodali-nimelisest tugevas opiaadist.
Kui sõjaväes levis Pervitin, kasutas Adolf Hitler ise hoopis muud kraami: esmalt loomahormoonidel põhinevaid steroide, mida laskis süstida otse vereringesse. Hiljem hakkas ta kasutama heroiiniga suguluses olevat Eukodali. «Hitler armastas Eukodali,» ütleb Ohler. «Eriti 1944. aasta sügisel, kui sõjaline olukord oli üsna halb, kasutas ta uimastit, mis tegi ta eufooriliseks. Kuigi tegelikkus oli eufooriast kaugel.»
See olnud ka põhjus diktaatori kangekaelsuse taga. «Kindralid rääkisid talle kogu aeg, et tuleb muuta taktikat ning sõda lõpetada. Ning ta ei tahtnud seda kuulda,» räägib autor.
Kuigi Hitleri uimastilembus jäi vaatamata kuulujuttudele vaid tema ja arsti vaheliseks saladuseks, oli mõnuainete populaarsus sõjaväe ridades avalik saladus. «Alguses ei saanud sõjavägi aru, et Pervitin on uimasti. Nad mõtlesid, et see on umbes nagu kohvi joomine,» selgitab Ohler. Aastal 1941 Pervitin keelustati, kuid varjatud tarbimine relvajõududes jätkus. «Rääkisin ühe Stalingradis olnud meedikust ohvitseriga. Ta ütles, et kirjutas Pervitini välja küll, aga see ei muutnud enam midagi,» jutustab Ohler.
Et mõju all saksa sõduritega sammu pidada, juurdusid sarnased praktikad ka liitlasvägede seas. Inglaste peamiseks «aineks» kujunes amfetamiin ning nende kaudu levis harjumus ka ameeriklasteni. Viimased kasutasid amfetamiini eriti agaralt hiljem Korea sõjas, kus seda jagati pilootidele.