Kuigi NATO on siiani märksa võimsam kui Venemaa, jättis allianss Iraagi ja Afganistaniga tegeledes unarusse teatud valdkonnad, kus idanaaber samal ajal edasi arenes, märkis mõttekoja Chatham House teadur Keir Giles sel nädalal Tallinnas ABCD julgeolekukonverentsi ajal antud intervjuus.
Tellijale
Balti riigid iseenesest Moskvat ei huvita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal aastal ilmub mitu raportit konventsionaalsete sõjaliste jõudude tasakaalust maailmas. Kuivõrd erinev pilt avaneks, kui kõrvutada neid andmeid infoga samade riikide n-ö hübriidsõjavõimekusest?
Hübriidsõja mõiste, mis aastail 2005–2006 põhines mässutõrjel, on nüüdseks laienenud paljudesse suundadesse, seda defineeritakse väga erinevalt. Eriti kui üritatakse seda laiendada Venemaa operatsioonidele Ukrainas ja Ukraina vastu.
Öeldakse näiteks, et hübriidsõda pole uus. Aga strateegiline hübriidsõda on uus. Või siis räägitakse hübriidsõjast tuumavihmavarju ajal. Selles kontekstis ei saa üldistada erinevaid ohte, millega me silmitsi seisame. Mis on kahetsusväärne, sest just see oli algne plaan, kui hübriidsõja mõistet kasutama hakati.