Venemaa otsus alustada Süürias õhurünnakuid – väidetavalt pealetungiva terrorirühmitise Islamiriik ehk ISIS peatamiseks – on tekitanud rahvusvahelises üldsuses väiksemat sorti hämmelduse. Kas venelaste ambitsioon on siiras? Ning kas nad ründavad tõepoolest ainult terroriste, nagu lubatud?
Esialgsed teated eile alanud õhulöökidest kõnelevad vastupidist – pommide alla ei sattunud mitte Islamiriigi positsioonid, vaid hoopis president Bashar al-Assadi vastu võitlevad mõõdukamad grupeeringud. Need, kelle peale on pannud oma lootused ameeriklased.
«Venemaa mänguplaan Süürias on lihtne: keerata ameeriklastele käru,» pealkirjastas oma nädalavanuse artikli ajakirjas Foreign Policy Nõukogude Liidus sündinud, kuid Ühendriikides karjääri teinud ajakirjanik Julia Ioffe.
Ioffe kirjatükk tsiteerib Moskva Kõrgemas Majanduskoolis Lähis-Idast kursusi lugevat arabisti Georgi Mirskit. «Bashar al-Assad on kaotamas, ta kaotab ühe linna teise järel,» lausub Mirski. Lisaks on kaalul Putini maine. «Kui al-Assadi ei aita, siis ta variseb kokku. Ning terve maailm näeb, et Putin kaotas.» Säärane stsenaarium oleks seda valusam asjaolu tõttu, et Putini vankumatu toetus Süüria presidendile on kestnud üle nelja aasta.
Mõned käremeelsemad vene poliitikud usuvad, et sekkumine Süürias on sobiv koht selleks, et ameeriklased maailmaareenil vahelduseks paika panna. «Ameerika Ühendriigid vajavad koostööd Süürias rohkem kui Venemaa,» kirjutas Twitteris riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Puškov. «Ilma Venemaata avastavad ameeriklased end mängimas teisejärgulist rolli ja kaotavad lahingu maailma arvamuse silmis.»
Max Fisher analüüsib Ameerika uudisportaalis Vox neid põhjuseid, mis võis ajendada Putinit Süüria-avantüüri ette võtma – manöövrit, mis pole veel Afganistani sõja varjus elaval Venemaal sugugi ülipopulaarne.
Esiteks hirm. Süürias on sulandunud kokku kõik nähtused, mis Putinit peletavad: kartus anarhia, rahvaülestõusude, lääneriikide sekkumise ja autoritaarsete režiimide languse ees.
Teiseks soov hoida al-Assadi võimul – ning just sellepärast on sihikul mõõdukamad mässuliste üksused, kes kujutavad endast Damaskuse režiimile pikemas perspektiivis reaalsemat alternatiivi.
Samuti on üleval teooria, mille järgi soovib Putin endale tugevamat positsiooni rahvusvahelise läbirääkimistelaua taga: loogika järgi «mina aitan teid Süürias, teie võite pigistada silma kinni Ukrainas.» Ühtlasi märgitakse, et venelaste tulek võib ainult suurendada potentsiaalsete islamistide iha riigi kodanikke nii Süürias kui mujal rünnata.
Ameerika avalikkust tabas Putini käik üllatusena. Kaitseminister Ashton Carter süüdistas Venemaa presidenti «bensiini valamises tulekahjule». Vabariiklasest senaator John McCain ei jätnud kasutamata juhust kriitikaks president Obama pihta. «See on vältimatu tagajärg õõnsatele sõnadele, ultimaatumitele, määritud moraalsele mõjule ning totaalsele Ameerika juhtkonna peataolekule,» tsiteerib McCaini Financial Times.
Kolmapäeva hommikul Ühendriikide Bagdadi saatkonda pöördunud Vene sõjaväeametnikul oli üks nõudmine: et USA hoiaks sel päeval oma lennukid Süüria õhuruumist eemal. Just juhuslikku vahejuhtumit kahe suurriigi lendurite vahel nähakse ühe suurima ohuna, mis olukorrast võib võrsuda.
Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsiooniväed alustasid õhurünnakutega Islamiriigi vastu Süürias möödunud aasta septembris. Hoolimata mõnedest sõjakamatest üleskutsetest on president Obama siiani hoidunud maavägede saatmisest riiki.
Vaata videost, milliseks kujunes venelaste esimene õhurünnakute tähe all möödunud päev Süürias.