Hiina lõpetab ühelapsepoliitika

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Reuters/ScanPix

Hiina Rahvavabariik on otsustanud teha lõpu riigis mitu aastakümmet kestnud ühelapsepoliitikale, teatas riiklik uudisagentuur Xinhua.

Kõik paarid tohivad nüüdsest saad kaks last, tsiteeris agentuur Kommunistliku Partei avaldust.

Vastuoluline ühelapsepoliitika jõustati aastal 1979, et piirata riigi kasvavat rahvaarvu. Hinnangute järgi on seadus ära hoidnud ligi 400 miljoni lapse sünni.

Reegli rikkujaid tabasid rängad karistused nagu rahatrahv, töökoha kaotus või mõnel juhul sundabort. Uus kord oli vastuolus kolm aastat varem surnud riigijuhu Mao Zedongi poliitikaga, kes lähtus põhimõttest: mida rohkem rahvast, seda parem riigile.

Mao Zedong (1893-1976) Foto: Reuters/Scanpix
Mao Zedong (1893-1976) Foto: Reuters/Scanpix Foto: /Spectrum / HIP / TopFoto

Seadus tõi endaga kaasa ka mitmeid ebasoovitavaid kõrvalnähte: näiteks oletatakse, et kartuses võimude eest on jäänud ametlikult registreerimata mitmed miljonid sünnid. Samuti viisid meetmed paigast elanikkkonna soolise tasakaalu – kuna pojad püsivad erinevalt tütardest terve elu oma vanemate juures ning ei koli mujale, siis on hiinlased traditsiooniliselt eelistanud nimelt poisslapsi. Kuigi ultraheliuuringud on riigis ametlikult keelatud, on vanemad kasutanud selleks mitteametlikke põrandaaluseid teenuseid – juhul, kui kõhus on tüdruk, on sageli otsustatud abordi kasuks. 

Foto: Reuters/Scanpix
Foto: Reuters/Scanpix Foto: CARLOS BARRIA/REUTERS

Viimase kümnekonna aasta jooksul on iga sündinud tüdrukulapse kohta tulnud ilmale keskmiselt viiendiku võrra rohkem poisse. Olukord on viinud nähtuseni, mida nimetatakse ka «pruudipõuaks».

Samuti tuntakse muret selle üle, mis saab siis, kui praegune arvukas tööealiste põlvkond läheb pensionile. Kui varem võis loota oma järglaste abile, siis nüüdne perekonna tüüpstruktuur – neli vanavanemat, kaks vanemat ja üks laps – tekitab küsimuse, kuidas suudab väikesearvulisem noorem põlvkond oma eelkäijate eest hoolt kanda.Levinud on ütlus, et rahvas saab enne vanaks, kui jõuab muutuda rikkaks – vihje asjaolule, et Hiina pole vaatamata rekordilisele arvule töökätele suutnud tõusta rikaste riikide hulka ning sotsiaalne koormus edaspidi ainult suureneb. Majandusteadlased on nimetanud sellega kaasnevat fenomeni ka «keskmise sissetuleku lõksuks»: riik on piisavalt jõukas, et mitte olla enam vaene, aga mitte piisavalt, et teda nimetada rikkaks. Rahva kiiresti tõusvat keskmist vanust peetakse keskkonna- ja ressursiprobleemide kõrval majandusliku tõusu üheks peamiseks komistuskiviks.  

Mure kiirelt vananeva ühiskonna ning sellega kaasnevate sotsiaalmajanduslike probleemide pärast on sundinud võime seadust viimasel ajal pehmendama. Näiteks on tehtud erandeid rahvusvähemustele ja neile paaridele, kus vähemalt üks vanematest on oma perekonna ainuke laps. 

Varem avalikult ühelapsepoliitikast loobumisele üles kutsunud kirjanik Dai Qing ütles, et tegu on positiivse uudisega. «See näitab, et võimud on saanud aru elanikkonna seas ja selle demograafilises struktuuris käivatest muutustest ning pööravad sellele tähelepanu,» ütles ta.

Foto: Reuters/Scanpix
Foto: Reuters/Scanpix Foto: CHINA DAILY/REUTERS

Siiski jäävad tema sõnul õhku veel mitmed küsimärgid. «Isegi kui inimestel võib olla kaks last – mis saab siis, kui nad tahavad kolme või rohkemat? Mis saab siis, kui vallaline naine tahab endale lapsi? Lõppude lõpuks puudutab see kõik naiste õigusi ja vabadusi saada lapsi,» kommenteeris Qing. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles