Saksa Lähis-Ida eksperdi Michael Lüdersi sõnul ei maksa Viinis toimuvatelt kõnelustelt Süürias toimuva osas mingeid kiireid tulemusi oodata – vastavad lootused tähendaksid vaid soovmõtlemist.
Lähis-Ida ekspert: ühtne Süüria on soovmõtlemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kohtumine Viinis oli samm õiges suunas, sest esimest korda istusid kõik Süürias sõdivad välismaised osapooled ühe laua taha,» sõnas Lüders Deutsche Wellele. «See on tähtis kohtumine, kuid sellele vaatamata kestab sõda edasi ja hävitab riiki.» Eksperdi sõnul puuduvad olukorrale lihtsad lahendused. Eriti suureks väljakutseks lääneriikidele, Venemaale ja nende Araabia liitlastele on terroristliku Islamiriigi Süüria territooriumilt eemaldamine.
«Selles kodusõjas on kaks poolt – ning seda sõda peavad ka välised jõud,» ütleb sakslane. «Lääneriigid – ameeriklased, eurooplased, türklased ja Pärsia lahe riigid – tahavad näha president Bashar al-Assadi režiimi likvideerimist,» kirjeldab ta. Nende nägemuses oleks uus võim riigi demograafilisele enamusele vastavalt olemuselt sunniitlik, mis teeks lõpu Süüria seni privilegeeritud staatuses olnud suhetele šiiitliku Iraani ja Venemaaga. «Ning just sel põhjusel ei taha ei Iraan ega Venemaa – ega ka Hiina – et režiim muutuks,» rääkis sakslane.
President al-Assadi isiklik figuur ei olevat sealjuures eriti oluline. «Nad ei hooli temast inimesena. Varem või hiljem peab ta ilmselt minema eksiili Venemaale või mujale,» arvas Lüders.
Mis puudutab Süüria püsimist ühtse riigina, siis see on sakslase meelest võimatu. «Kardan, et siin on palju soovmõtlemist, sest Süüria on lakanud keskvõimuga riigina eksisteerimast. Bashar al-Assadi režiim kontrollib umbes 30% territooriumist, ülejäänud on langenud Islamiriigile, Al-Qaeda harule al-Nusra rindele ja teistele äärmusgrupeeringutele,» kirjeldab Lüders.
«Ei paista eriti tõenäoline, et Süüria armee oleks võimeline vallutama tagasi need alad, mis on kaotatud piiril Türgi ja Iraagiga. Režiim ise keskendub riigi tuumikterritooriumile, aga ülejäänud riigi tulevik on väga lahtine: keegi ei tea, mis juhtub.»