Praegu Pariisis elav endine kaitseministeeriumi töötaja Aari Lemmik ja tema abikaasa läksid eile õhtul oma kolmest lapsest kahega Pariisi Saint Denis’ eeslinna Stade de France’i jalgpallistaadionile vaatama Prantsuse-Saksa matši.
Stade de France'il viibinud eestlanna tunnustab julgeolekumeeskonda
14. november 2015, 10:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Lemmik ise ütles, lootsid nad seal saada ja lastele anda elamust suurest staadionist. «Istusime läänetribüünil, staadionil on umbes 80 000 kohta ja enamus olid täis,» kirjeldas ta Postimehele. «20 minutit peale mängu algust oli idatribüüni tagant kuulda kahte kärgatust, umbes viieminutilise vahega.»
«Sellest hetkest enam mängu ei vaadanud, vaid jälgisin väga hoolega turvameeskonna käitumist ja liikumist, aga kuna mingisugust sagimist või jooksmist ei paistnud, rahunesin varsti maha, arvates, ju siis olid mingid ilutulestiku või pauguraketi kärgatused,» rääkis Lemmik.
«Mäng kulges tempokalt ja põnevalt, esimese poolaja viimasel minutil lõid prantslased värava, staadion rõkkas ja tegi laineid,» jätkas ta.
«Ma leian, et mängu turvanud turvameeskond ja politsei toimis väga professionaalselt, et lasi mängul lõpuni käia, olles kindel, et otsest ohtu staadioni territooriumil kellelegi ei ole – ja ilmselt olid nad selles kindlad, kuna ka president François Hollande oli staadionil.»
«Millalgi mängu kestel oli kuulda veel üht veidi nõrgemat kärgatust veidi teisest suunast, aga see võis ka midagi muud olla. Meie lahkusime kümme minutit enne mängu lõppu, et lastega metroo peale mahtuda, olime ühed vähesed varased lahkujad, sest mäng oli köitev ja turvameeskond suunas kõik inimesed lõunaväravast eemale põhjasuunas, st metroosse ja linnalähirongile staadioni peatuses ei saanud,» jutustas Lemmik.
«Minu telefonil kadus netilevi ära, seega ei saanud ka uudiseid lugeda, kuigi lõin mitmel korral mängu ajal otsingumootorisse «explosions stade de france» (e.k «plahvatused stade de france», toim),» lisas Lemmik.
«Pean au andma julgeolekumeeskonnale, kes otsustas matši mitte katkestada ja lasta mängul lõpuni minna, sest ma ei taha kujutada ette, mis oleks juhtunud, kui 70 000 inimest oleks paanikas hakanud kuskile tormama,» kiitis Lemmik. «Ma leian, et mängu turvanud turvameeskond ja politsei toimis väga professionaalselt, et lasi mängul lõpuni käia, olles kindel, et otsest ohtu staadioni territooriumil kellelegi ei ole – ja ilmselt olid nad selles kindlad, kuna ka president François Hollande oli staadionil.»
«Politsei suunas väljujad põhjakaarde, sel hetkel meid palju polnud,» kirjeldas Lemmik. «Pidime lastega läbima circa neli kilomeetrit kiirel kõnnil ja teel nägime ühe baari aknast telekat mängimas – parajasti oli pilt politseinikest tänaval ja võis lugeda, et Pariisis on võetud pantvange, 18 inimest on surma saanud – see oli siis kella 23 ajal.»
«Tänaval ei paistnud inimesed teadvat, mis on täpselt juhtunud, aga kõik said aru, et midagi on juhtunud. Erinev tavapärasest oli see, et inimesed vaatasid üksteisele otsa, justkui nagu jagada tahtes ja koosolemist kinnitades,» rääkis Lemmik.
Koju jõudes jälgis pere sündmusi kella kolmeni öösel. Lemmik märkis, et praeguse seisuga tundub president Hollande’i retoorika natuke pehmem kui peaminister Manuel Vallsi oma, kes teatas, et nüüd ollakse sõnas.
«Öised meeleolud olid šokk ja segadus, kuna juhtunu leidis aset siis, kui paljud olid kas juba magama läinud või siis teatris-kontserdil, st ei saanud kohe teada, mis toimub,» märkis Lemmik. Tema sõnul on pariislased küll löödud, aga ei tunnista hirmu.