Pärast südantlõhestavaid sündmusi Pariisis ilmuvad avalikkuse ette ellujäänute lood- kes mängis surnut, kes jooksis elu eest. 22-aastane Isobel Bowdery kirjeldas sotsiaalmeedias oma üleelatut Bataclani kontserdimajas, kus hukati süsteemselt 87 inimest. Postimees avaldab tema loo.
Sa arvad, et see ei juhtu kunagi sinuga.
See juhtus reede õhtul rokk-kontserdil. Meeleolu oli rõõmus, kõik tantsisid ja naeratasid. Ja kui mehed sisenesid peauksest ning hakkasid tulistama, arvasime me naiivselt, et see on kontserdi osa.
See ei olnud lihtsalt terrorirünnak, see oli massimõrv. Kümned inimesed lasti minu ees maha. Veri kattis põranda. Oma tüdruksõprade surnukehi käes hoidvate meeste nutt täitis saali. Hävitatud tulevikud, perede murtud südamed. Hetkega.
Šokis ja üksinda mängisin ma tund aega surnut, lamades inimeste vahel, kes nägid oma lähedasi liikumatult. Hoidsin hinge kinni, püüdsin mitte liigutada, nutta, et mitte pakkuda nendele meestele hirmu, mida nad näha tahtsid. Mul oli tohutult palju õnne, et ellu jäin. Kuid paljudel seda polnud. Inimestel, kes olid tulnud sinna täpselt samadel põhjustel nagu minagi - nautida reede õhtut.
See maailm on julm. Ja sellised aktid on mõeldud näitama inimeste rikutust. Pildid meestest, kes tiirlevad meie ümber nagu raisakotkad, jäävad mind mu elu lõpupäevadeni kummitama. See, kuidas nad üksikasjalikult inimesi maha lasid, suhtudes inimeludesse ilma igasuguse hoolimiseta. See ei tundunud tõeline. Ma ootasin hetke, mil keegi mind äratab ja ütleb, et see oli lihtsalt õudusunenägu.
Kuid olles selle õuduse üle elanud, saan ma heita valgust kangelastele. Mehele, kes mind rahustas ning pani oma elu ohtu, et mind kaitsta, kui ma nuuksatasin. Paarile, kelle viimased armastussõnad panid mind uskuma headusesse maailmas. Politseile, kellel õnnestus päästa sadu inimesi. Täiesti võõrastele, kes mind tee pealt üles korjasid ja lohutasid 45 viie minuti vältel, kui ma tõsimeeli uskusin, et noormees, keda ma armastan, on surnud. Viga saanud mehele, keda ma arvasin tema olevat ning kui sain aru, et ta polnud Amaury, hoidis mind ning lubas, et kõik saab korda, vaatamata sellele, et temagi oli üksi ja haavatud. Naisele, kes avas ellujäänutele uksed. Sõbrale, kes pakkus mulle ööbimispaika ning läks mulle uusi riideid ostma, et ma ei peaks kandma seda verist määrdunud pluusi. Kõikidele teile, kes te olete saatnud toetavaid kirju - te panete mind uskuma, et sellel maailmal on potentsiaali olla parem. Et seda enam mitte kunagi ei juhtuks.
Kuid kõige rohkem nendele 80 inimesele, kes kontserdipaigas mõrvati, kel ei olnud nii palju õnne, kel polnud võimalust täna üles ärgata ning sellele valule, mida nende sõbrad ja perekonnad praegu läbi elavad. Mul oli au olla nende viimaste hingetõmmete juures.
Ja tõsimeeli uskudes, et olen kohe üks nende seas, võin teile kinnitada, et nende viimased mõtted ei olnud nende elajatega, kes selle kõik korraldasid. Ma kinnitan, et nad mõtlesid inimestele, keda nad armastavad.
Kui ma lamasin võõraste inimeste veres ning ootasin kuuli, mis lõpetaks mu kõigest 22 eluaastat, kujutlesin ma oma silme ees iga inimest, keda ma armastan ning sosistasin: ma armastan sind. Üha uuesti ja uuesti. Meenutades oma elu tipphetki. Soovides, et need inimesed teaksid, kui väga ma neid armastan. Soovides, et mis iganes minuga juhtub, usuksid nad endiselt headesse inimestesse. Et need mehed ei võidaks.
Eilne õhtu muutis paljude inimeste elu igaveseks ja meie ülesanne on olla paremad inimesed. Elada elusid, millest selle tragöödia süütud ohvrid unistasid, kuid mida nad kahjuks kunagi ellu viia ei saa.
Puhake rahus, inglid. Teid ei unustata kunagi.