Viimane koht, mida Serbiast läbi sõitvad migrandid näevad, on 15 000 elanikuga Horvaatia piiri ääres asuv linn Šid, mille rongijaamast lähebki sõit edasi otse Euroopa Liitu.
Viimane kadalipp enne ELi jõudmist
2. detsember 2015, 15:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui seda ärasaatmispunkti külastame, on see Horvaatia ja Serbia valitsuste vahel sõlmitud lepingu järgi alles hiljuti avatud – kahe nädala eest. Erinevalt Preševo pigem soojast vastuvõtust on õhkkond Šidis ärevam ja külmem. Oma rolli mängib ka see, et just möödunud nädalavahetusel on Pariisis toimunud terrorirünnak ja eelmisel õhtul on Šidist rongi peale läinud migrandid korraldanud omavahel suurema kakluse ning võimud on veidi ärevil.
«Kõik on kontrolli all ja töötab nagu õlitatult,» kinnitab aga Šidis Serbia valitsuse poolt asjaajamist koordineeriv Petar Božovic. Mehe sõnul läheb Horvaatiasse ööpäeva jooksul kuus rongi ning muud häda seal pole kui kahe-kolmetunnine ooteaeg rongile pääsemiseks.
Kohapeal vaatepilt seda päris ei kinnita, üsna regulaarsete vahedega puhkeb mingi kergem segadus, kus ärevil inimesed vehivad dokumentidega ja üritavad selgeks teha, miks neil on just nüüd vaja rongile pääseda.
Rongi saamiseks tuleb läbida politseikontroll, kes on liikuvuse sujuvamaks reguleerimiseks ära õppinud väljendi jalla jalla (araabia keelest, tähendab «tehke kiiresti», rahvusvahelisse leksikasse tõid selle Soome rahuvalvajad Lähis-Idas – K. V.).
Kiirustamisest üksi aga ei piisa, sest just sellest päevast alates on läbipääsemiseks lisanõue. Nii uurivadki politseinikud igaühelt, kust riigist nad pärit on, ja rongile pääsu tagavaid vastuseid on vaid kolm: Süüria, Iraak, Afganistan. Kõik teised jäävad protestide tugevusest hoolimata maha ja võivad asüüli taotleda siinsamas Serbias.
Arvestades migrantide hulka Preševos ja seda, et iga päev peaks sealt Šidi jõudma 6000–7000 inimest, tundub inimesi Šidis kahtlaselt vähevõitu: nad mahuvad kahte bussi ja ühe varjualuse alla.
Selgemaks muutub olukord siis, kui üks humanitaarabitöötaja soovitab sõita olukorda vaatama 20 kilomeetri kaugusel asuvasse Motel Adasevcisse, kus kiirtee ääres tühermaal ongi sellenimeline motell ja bensiinijaam. Kuid seal on ka kümneid seisvaid busse ja sadu, ehk isegi tuhandeid inimesi ootamas, millal sõit Šidi läheb.
Bensiinijaamaesine on tihedalt järjekorras seisvaid inimesi täis litsutud, kasum tuleb siit kahtlemata aastakümnete parim ning busside kõrval, vahel ja muru peal on uskumatu korrapärasusega igal pool pakendirämps – kuigi see on Serbias suhteliselt tavaline vaatepilt. Seal oldud pooleteise tunni jooksul ei väljunud igatahes ükski buss.