Serbia teadur: me pole ksenofoobne riik, meil on puudus ressurssidest

Kadri Veermäe
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Belgradi mõttekoja Balkan Trust for Democracy direktor Gordana Delić.
Belgradi mõttekoja Balkan Trust for Democracy direktor Gordana Delić. Foto: Kadri Veermäe
  • Isegi kui pagulased töötavad, ei teeni nad piisavalt eluaseme soetamiseks.
  • Serblastele pole praegune migrandivool ajalooliselt midagi uut.
  • Sarnaselt Lähis-Ida migrantidele tõmbab ka Kagu-Euroopa elanikke Saksamaa.
  • Enamik majandusmigrante endisest Jugoslaaviast tuleb ELi Kosovost ja Bosniast.

See, et Euroopa Liit annaks Serbiale vastutasuks abile rändekriisi lahendamisel kiirema liitumisperspektiivi, pole mingi poliitiline lehmakauplemine, vaid tänapäeva reaalsusega arvestamine, arvas intervjuus Postimehele Belgradis asuva mõttekoja Balkan Trust for Democracy direktor Gordana Delić.

-Praegu liiguvad tuhandeid Lähis-Ida migradid läbi Serbia Euroopa Liidu poole, kuid pagulasprobleem pole Serbiale endale sugugi võõras – vaid paari aasta eest oli siin tuhandeid 1990. aastate sõjapõgenikke, kel polnud oma kodu, vaid kes elasid pagulaslaagris.

2004. aastal oli Serbia põgenike kogukonna suuruse poolest maailmas teine riik. Ainuüksi 200 000 serblast oli tulnud Horvaatiast, tuldi ka Bosniast, Kosovost. Vaeses, rahvuslike konfliktide käes kannatavas ja majanduslikult lõhki kistud sõjajärgses riigis oli väga keeruline tegeleda inimeste tagasilõimimisega ja nii on meil veel tänapäevalgi põlvkondade kaupa pagulaslaagrites sündinud inimesi. Ka leidub praegugi teismelisi, kes on kogu oma elu laagris veetnud ja kes elavad oma vanematega siiani seal keskustes, sest elamispinnad on Serbias kallid. Kuigi ka pagulaslaagri inimesed käivad tavaliselt tööl, ei suuda nad kunagi teenida nii palju raha, et endale eluaset osta – sellest ei pruugi jätkuda isegi üürimiseks. Keskmine sissetulek Serbias on 250 eurot kuus ja hinnad on enam-vähem samasugused nagu näiteks Eestis. Gaasi- ja bensiinihind sõltub maailmaturust, nii et väga raske on hakkama saada.  

See tekitab probleeme ka praeguse migratsioonikriisi kontekstis. Serbia teeb kõik võimaliku, et abistada Süüriast ja mujalt tulevatel põgenikel riik läbida, ja on ka välja öelnud, et on valmis mingi arvu pagulasi ise majutama. Minu silmis on see hämmastav, et Serbia nõustus vastu võtma rohkem migrante kui mõni Lääne-Euroopa riik, mis on mitukümmend korda jõukam, kuid ütleb, et saavad vastu võtta 200 inimest – ma parem ei hakka seda kommenteerima.

Integratsioonist rääkides – meil on sellega küllalt kogemusi. Me pole siin ksenofoobne riik, kuigi meid üritatakse aeg-ajalt sellises valguses näidata, siin on lihtsalt puudus ressurssidest. Esiteks on tarvis piisavat hulka töökohti. Meil on 23 protsenti töötuid, ja asi pole selles, et need inimesed oleksid laisad – meil puudub tööstus, meil napib investeeringuid. Meie haridussüsteemi tuleb ka reformida – see on jällegi alati väga kallis protseduur. Tahe on olemas, ressursse mitte.

-Kuigi meedias sai sügise algul palju tähelepanu see, kuidas sakslased pagulasi tekkide ja toiduga vastu võtsid, toimus Serbias tegelikult sama. Kui riiki hakkas tulema rohkem migrante, asusid serblased neid aitama, kuidas aga said.

See paik siin on alati olnud transiittsoon, siit on läbi liikunud kujuteldamatu arv rahvaid. Serblastele pole praegune migrandivool mitte midagi uut. Kui Hispaania keskajal kõik juudid välja ajas, pagesid nad läbi siinse piirkonna ja paljud neist jäid Rumeeniasse elama. Maailmasõjad on samuti rahvamasse liikuma ajanud, siin regioonis on inimesed alati liikvel. Pagulaste nägemine pole Serbias midagi enneolematut ja sama kehtib vaeste kohta, kes siit läbi liiguvad ja abi vajavad. Olen oma elu jooksul elanud paljudes riikides, kuid ei saa siiani aru, miks kagueurooplasi ksenofoobideks tavatsetakse sildistada. Nad tõepoolest ei ole seda. Olen hoopis seda tähele pannud, et mida vaesemad inimesed on, seda rohkem on nad valmis seda natukestki jagama – ja serblased on vaesed. Aga seda tehti ka 1990. aastatel, Teise ja Esimese maailmasõja ajal.

Meie olime siin oma režiimide ohvrid ja seetõttu tunneme väga kaasa Süüria režiimi käest põgenevatele inimestele, sest meeleheide, viletsus ja jõuetus on minevikust väga tuttavad. Nendega juhtub täpselt sama, mis juhtus meiega 1990. aastatel.

Ma ei kujuta ette, et ajal, mil osa Euroopa riike ehitab piiritarasid, pakuks keegi siin välja midagi sellist teha. Liikus küll jutt, et ehitada siinsesse piirkonda hiiglaslik pagulaslaager – kuid see oleks kõige vääram asi, mida teha, sest ma ei kujuta ette, kuidas suudaksid siinsed riigid hoida siin näiteks kaht miljonit inimest, kes siia jääda ei taha. 

-Kuidas on lood Serbia enda väljarändajatega, kas 1990. aastatel lahkujaist jäi enamik uude elukohta ja palus asüüli?

Toona oli probleem selles, et mõned inimesed lahkusid varem ega kvalifitseerunud tegelikult sõjapõgenikeks – oleks nad aga kuu aega kauem oodanud, oleks nad olnud päris pagulased. Kas tegu on majandusmigrantide või pagulastega, selle üle võib lõputult vaielda. Mina kaldun sinnapoole, et neid tuleks kõiki nimetada pagulasteks – sest oleks nad vaid kuu aega hiljem lahkunud, oleksid nad olnud tõelised põgenikud.

Mina olen näiteks üks neist, kes tagasi tuli. 1990. aastatel elasin Slovakkias, kuid 2002 tulin tagasi. Enamik jäi ikkagi lõpuks välismaale, vähesed, enamjaolt intellektuaalid, tulid tagasi.

-Kuhu serblased praegu lähevad?

1960., 1970. ja 1980. aastatel oli peamine Kagu-Euroopa inimesi tõmbav majandusriik Saksamaa ning tõenäoliselt on see tänapäevalgi nii. Kuid serblasi läheb sinna üha vähem, meil on olnud petistest asüülitaotlejatega probleeme juba mõni aasta. Kahjuks on neist enamik mustlased. Asja hakati lahendama kolm aastat tagasi, kui Serbia ja EL sõlmisid lepingu, et probleemiga tegeletaks ka siin. Kuid nemad on tõesti majandusmigrandid, mitte pagulased. Iga sellise juhtumiga tuleb eraldi tegeleda ning kuna see võtab aega, tähendab see neile inimestele mitut kuud paremat elu – sel põhjusel seda siiani tehaksegi. Praegu tuleb küll enamik endise Jugoslaavia majandusmigrante Kosovost ja Bosniast.

-Kui palju aitab Serbia praegune tegutsemine riiki lähemale ELiga liitumisele?

Esiteks peaks EL muutma oma välispoliitikat ja alustama välispoliitika ajamist oma otseste naaberriikidega. Näiteks migratsioonikriisi ei saa lahendada isolatsioonis, nõudes samal ajal naabermaadelt abistamist – see on lihtsalt ebameeldiv käitumine. Sellesse tuleb kaasata naabruses asuvad riigid. Rändeprobleem juba niisama ära ei kao. See kehtib ka ELi julgeolekuprobleemi kohta – sellega tegelemine nõuab tulevikus samasugust lähenemist ehk koostööd ligidal asuvate riikidega.

Mõned analüütikud on märkinud, justkui kaupleks Serbia praegu ELiga. Jah, muidugi, nii see ongi! Ma ei näe selles midagi halba. Nii see peakski olema. Selline on praegu poliitiline paratamatus. See pole negatiivses mõttes enda kuskile surumine, sest kui te tõesti meie peale loodate ja näete, et jagame samu väärtusi, siis miks te ei lase meid oma klubi liikmeks? Kui see aga nii pole, siis peame hakkama mõtlema oma tuleviku peale, mis läheb teie omast eri teed. Ja see pole väljapressimine, nagu mõned tahavad seda nimetada – tegemist on kompromissiga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles