Meie olime siin oma režiimide ohvrid ja seetõttu tunneme väga kaasa Süüria režiimi käest põgenevatele inimestele, sest meeleheide, viletsus ja jõuetus on minevikust väga tuttavad. Nendega juhtub täpselt sama, mis juhtus meiega 1990. aastatel.
Ma ei kujuta ette, et ajal, mil osa Euroopa riike ehitab piiritarasid, pakuks keegi siin välja midagi sellist teha. Liikus küll jutt, et ehitada siinsesse piirkonda hiiglaslik pagulaslaager – kuid see oleks kõige vääram asi, mida teha, sest ma ei kujuta ette, kuidas suudaksid siinsed riigid hoida siin näiteks kaht miljonit inimest, kes siia jääda ei taha.
-Kuidas on lood Serbia enda väljarändajatega, kas 1990. aastatel lahkujaist jäi enamik uude elukohta ja palus asüüli?
Toona oli probleem selles, et mõned inimesed lahkusid varem ega kvalifitseerunud tegelikult sõjapõgenikeks – oleks nad aga kuu aega kauem oodanud, oleks nad olnud päris pagulased. Kas tegu on majandusmigrantide või pagulastega, selle üle võib lõputult vaielda. Mina kaldun sinnapoole, et neid tuleks kõiki nimetada pagulasteks – sest oleks nad vaid kuu aega hiljem lahkunud, oleksid nad olnud tõelised põgenikud.
Mina olen näiteks üks neist, kes tagasi tuli. 1990. aastatel elasin Slovakkias, kuid 2002 tulin tagasi. Enamik jäi ikkagi lõpuks välismaale, vähesed, enamjaolt intellektuaalid, tulid tagasi.
-Kuhu serblased praegu lähevad?
1960., 1970. ja 1980. aastatel oli peamine Kagu-Euroopa inimesi tõmbav majandusriik Saksamaa ning tõenäoliselt on see tänapäevalgi nii. Kuid serblasi läheb sinna üha vähem, meil on olnud petistest asüülitaotlejatega probleeme juba mõni aasta. Kahjuks on neist enamik mustlased. Asja hakati lahendama kolm aastat tagasi, kui Serbia ja EL sõlmisid lepingu, et probleemiga tegeletaks ka siin. Kuid nemad on tõesti majandusmigrandid, mitte pagulased. Iga sellise juhtumiga tuleb eraldi tegeleda ning kuna see võtab aega, tähendab see neile inimestele mitut kuud paremat elu – sel põhjusel seda siiani tehaksegi. Praegu tuleb küll enamik endise Jugoslaavia majandusmigrante Kosovost ja Bosniast.