Dokumendid kinnitavad: Hitleril oli vaid üksainus munand

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adolf Hitler ja Eva Braun.
Adolf Hitler ja Eva Braun. Foto: SCANPIX

Pikka aega kadunud olnud dokumendid arstlikust ülevaatusest Natsi-Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri kohta näivad kinnitavat juba ammu ringelnud kuuldusi: mehel oli vaid üksainus munand.

Andmed pärinevad meditsiinilisest ülevaatusest, mille viis Hitleri kallal läbi vanglaarst pärast 1923. aasta Müncheni Õllekeldriputši nime all tuntud riigipöördekatse läbikukkumist. Protseduur toimus 12. novembril Hitleri saabumisel Landsbergi vanglasse.

Raportist on selgelt näha, et tulevase diktaatori parempoolne munand oli alla laskumata, räägib Erlangen-Nurembergi ülikooli professor Peter Fleischmann. Hitlerit uurinud arst Josef Steiner Brin oli mehe kohta märkinud: «Adolf Hitler, kunstnik, hiljuti ka kirjanik, terve ja tugev, kuid kannatab paremapoolse munandi väljaarenematuse all.»

Avastus on vastuolus varasemate väidetega, nagu kaotanuks Hitler ühe munandi Esimeses maailmasõjas. Samuti rääkinud Hitleri lapsepõlvearst Eduard Bloch ameeriklastest ülekuulajatele aastal 1943, et rahvajuhi suguelundid on täiesti normaalsed.

Kuigi tavaliselt on tegu kaasasündinud defektiga, võib väga haruldastel juhtudel munandite laskumatus kujuneda ka hilisemas eas. Kuna sündroom on seotud viljatusega, aitaks see ka seletada, miks Hitleril ei olnud lapsi. Samas ei pruukinud see mõjutada otseselt tema suguelu, kuna impotentsust ühe munandi puudumine ei põhjusta.

Pikka aega kadunuks peetud Landsbergi vangla meditsiinitoimikud ilmusid päevavalgele aastal 2010, kui neid pakuti oksjonil. Baierimaa võimud konfiskeerisid need koheselt ning alles nüüd on neid ametlikult uurima hakatud.

Kuulujutud Natsi-Saksa diktaatori suguelundite omapärast levisid juba sõja ajal ning jõudsid ka lauludesse ja rahvafolkloori. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles