Moskva keerab Ukraina pagulaste rahakraane koomale

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina perekonnad Venemaale suunduva bussi peale astumas.
Ukraina perekonnad Venemaale suunduva bussi peale astumas. Foto: AFP/SCANPIX

Sajad oma koduriigis hõõguva relvakonflikti eest Venemaale põgenenud ukrainlased on viimasel ajal jõudnud tõdemusele – majandusraskuste küüsis olev suur naaber pole uustulnukate suhtes sugugi enam nii lahke kui varem.

Kui varem tohtisid Donbassist põgenenud ukrainlased elada niinimetatud ajutistes majutuspunktides nii kaua kui vaja – kuni saavad majanduslikult jalad alla – siis alates novembrist on aeg piiratud 60 päevani.

«Majutuspunktideks» on tavaliselt kulunud Nõukogude ajast pärit hotellid – nagu näiteks Pihkvas asuv «Sport», mis on koduks Svitlana Morozile, tema kahele pojale ja vanaldasele emale. Ent uute reeglite valguses võib ta varsti end tänavalt leida.

Ukraina põgenike majanduslik kulu Moskvale on tajutav. Ametliku statistika järgi elab riigis hetkel 16 418 konflikti eest põgenenud Ukraina kodanikku. Arvutused näitavad, et valitsus kulutab nende majutamise peale pea 400 miljonit rubla (üle 5 miljoni euro) kuus. Lisaks päevane toimetulekuabi 800 rublat (umbes 10 eurot) näkku.

Alates Ukraina konflikti puhkemisest möödunud aastal on «Sport» olnud koduks 326 idaukrainlasele. Tänaseks on enamik neist lahkunud, mõned mujale Venemaale ja osa tagasi koju. 23 inimest on jäänud, nende seas Moroz ja tema perekond.

Naine põgenes Donetski oblastis asuvast Makiivka linnast mullu juunis, kui võitlus läheduses ägenes. Tal vedas: Moroz jõudis pageda täpselt natuke enne seda, kui tema kortermaja kahuritules pihta sai. Temast jäid maha veel kaks õde.

«Me arvasime, et kõik läheb kiiresti. Pärast seda, kui nad ütlesid meile: kõike kiirendatakse ja teist saavad kuue kuu jooksul Vene kodanikud,» räägib Moroz. «Ma läksin ja andsin üle kõik nõutud dokumendid, aga mulle öeldi, et mul peab olema kohalik sissekirjutus kolm aastat. Kuidas meil peaks see olema?» küsib ukrainlanna.

Tema vanemal pojal, 16-aastasel Danilil pole ei Ukraina ega Vene passi. Ta lahkus riigist täpselt selles vanuses, mil oleks pidanud saama oma esimese dokumendi.

Vanaema Irina Germanovna sündis Moskva lähedal Kostromas, kuid kolis 19-aastaselt koos oma sõjaväelasest abikaasaga Ukrainasse. Ta loodab «saada tagasi» oma kunagise Vene kodakondsuse, mis annaks talle ligipääsu kohalikele sotsiaalhüvedele ja pensionile. «Kui nad ainult väljastaks meile dokumendid, siis me oleks juba…» ütleb murtud häälel Germanovna.

Moroz ütleb, et nii tema kui ta ema hääletasid mullu mais Ida-Ukrainas peetud referendumil mitte niivõrd nõndanimetatud Donetski Rahvavabariigi nimel, vaid teistel ajenditel. «Me lootsime, et Putin võtab meid enda juurde, nagu ta tegi Krimmis.»

Küsimuse peale, kas Putin on nad nüüd hüljanud, vastab naine kibeda, ent ebausutava hääletooniga: «Ei». 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles