Enne olid meil majad, nüüd on telgid

, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvas Dumizi põgenikelaagris.
Rahvas Dumizi põgenikelaagris. Foto: Dāvis Landorfs

Sajad tuhanded kodust põgenenud süürlased peavad sageli langetama võimatuna näivaid otsuseid. Suure osa jaoks neist algab kõik Süüria presidendi Bashar al-Assadi kuritegudest.

Iraak üllatab reisijat mitut moodi – esmalt sellega, kuidas ta välja paistab. Varasel hommikutunnil läheme koos kolleegidega läbi Zakho, väikese ja tolmuse piirilinna riigi kirdenurgas, mis on kuulus õilmitseva Süüria võltspasside äri poolest. Selja taha on jäänud rohkem kui kümnetunnine teekond mööda Türgi künklikke teid ja süürlaste põgenikelaagris on ootamas väga pikk päev. Ometi, kui ma olen kord juba riigis sees, ei saa sundida end silmi sulgema.

Magamise asemel imetlen kaljuste küngaste, võimatult pikkade orgude ning rohekaspruunide varjundite maastikku, millesarnast pole ma näinud kusagil mujal. Lugenud iga päev enesetapurünnakutest, inimröövidest ja sektivägivallast, mis riiki rohkem kui kümme aastat kuni tänaseni vaevanud, tuleb see peaaegu kultuurišokina – Iraak on kaunis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles