Time reastas tuntuimad poliitvangid

Jürgen Tamme
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aung San Suu Kyi
Aung San Suu Kyi Foto: SCANPIX

USA mainekas nädalakiri Time reastas reedel toimuva Nobeli rahupreemia tseremoonia eel tuntuimad poliitvangid, keda võimud on nende tõekspidamiste tõttu taga kiusanud.

Aung San Suu Kyi

Birma demokraatliku opositsiooniliikumise liider pälvis Nobeli rahupreemia 1991. aastal, kui riiki üle 20 aasta raudses haardes hoidnud sõjaväehunta oli pannud ta koduaresti. Armee hoidis praegu 65-aastast Suu Kyid koduarestis 15 aastat, kuid vabastas naise tänavu novembris esimeste valimiste järel pärast 1990. aastat. Suu Kyi on pidanud demokraatia eest võideldes maksma kõrget hinda. Hunta ei lubanud tal sõita Suur­britanniasse, et jätta hüvasti oma 1999. aastal surnud vähihaige abikaasaga. Aastaid ei näinud ta oma kahte poega, lastelastega kohtus ta esimest korda pärast vabastamist.

Liu Xiaobo

Vaatamata Hiina hoiatustele otsustas Norra Nobeli komitee tänavuse rahupreemia anda kommunistliku režiimi juhtivale teisitimõtlejale ja inimõiguslasele Liule, tõstes esile 54-aastase kirjandusprofessori pikka ja vägivallatut võitlust inimõiguste eest. Alates 2009. aastast kannab Liu 11-aastast vanglakaristust riigivõimu õõnestamisele õhutamise eest, sest ta oli kirjutanud alla inimõiguste manifestile Harta 08. Varem on ta kandnud töölaagris karistust seoses osalemisega 1989. aasta Taevase Rahu väljaku meeleavaldustel.

Nelson Mandela

Praegu 92-aastane Lõuna-Aafrika Vabariigi ekspresident ja inimõiguslane ühines mustanahaliste õiguste eest võitlemiseks loodud Aafrika Rahvuskongressiga 1944. aastal. 27 aastat vangis istunud Mandelast kujunes apartheidivastase võitluse sümbol. Tema põhimõttest – võrdsus kõigi jaoks, sõltumata nahavärvist – kujunes rõhutud mustanahaliste vabaduspüüdlusi tiivustanud juhtlause. Ta vabastati vanglast 1990. aastal ja valiti neli aastat hiljem apartheidijärgse LAVi esimeseks presidendiks. 1993. aastal pälvis ta koos Frederik Willem de Klerkiga Nobeli rahuauhinna.

Mohandas Gandhi

1948. aastal hindu fanaatiku käe läbi tapetud Gandhi on eelkõige tuntud India vaikiva meeleavalduse eestvedajana. Hindude õiguste eest astus Gandhi välja juba Lõuna-Aafrika Vabariigis elades, kus tal tuli selle eest kanda ka vanglakaristust. Tema juhtimisel kõndisid paljud hindud kodumaal 400 kilomeetrit Ahmedabadist Araabia mere äärde soola järele, et protestida brittide seatud soolamaksu vastu. Niinimetatud soolamarss oli üks esimesi teetähiseid Briti impeeriumi langusel, mis viis India iseseisvumiseni 1947. aastal.

Martin Luther King Jr

1929. aastal sündinud Kingi peetakse Ameerika ajaloo tähtsaimaks kodanikuõiguste eest võitlejaks, keda suuresti mõjustasid Gandhi ideed. Montgomery baptistikoguduse mustanahalise vaimulikuna asutas ta Lõuna Kristliku Juhtkonna konverentsi ja alustas võitlust rassilise diskrimineerimise lõpetamiseks. Tema teod kodanikuõiguste eest võitlejana päädisid kuulsa protestimarsiga Washingtonis 1963. aastal, kus King pidas oma kuulsa «I have a dream» («Mul on unistus») kõne. Järgmisel aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. 1968. aastal langes ta Memphises valgenahalise rassisti James Earl Ray atentaadi ohvriks.

Andrei Sahharov

Akadeemik Sahharov, kes tuumafüüsikuna andis suure panuse NSVLi tuumarelvastuse arendamisse, muutis 1960ndate aastate lõpul põhjalikult oma vaateid ning liitus dissidentidega. 1975. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia, kuid võimud ei lubanud tal auhinnale järele sõita. 1979. aastal saatsid võimud ta asumisele Gorkisse. Elanud üle neli näljastreiki, vabanes Sahharov 1986. aastal tänu NSVLi toonase liidri Mihhail Gorbatšovi vastavale korraldusele. Kolm aastat hiljem tagakiusamisest kurnatud akadeemik suri. Temanimelist mõttevabaduse auhinda annab Euroopa Parlament välja isikutele, kes võitluses sallimatuse, fanatismi ja rõhumise vastu on paistnud silma erakordse südikusega.

Václav Havel

Tšehhi veretu sametrevolutsiooni üks peategelasi oli kunagine dissident, kirjanik Václav Havel, kellest sai 1989. aastal Tšehhoslovakkia liitriigi president. Pärast nn sametlahutust valiti ta ka kaheks ametiajaks Tšehhi Vabariigi presidendiks. Nõukogude ajal arreteeriti praegu 74-aastane Havel korduvalt kommunistliku režiimi pilkavate kirjutiste pärast ning osalemise eest 1968. aasta Praha kevade sündmustes. 1979. aastal mõisteti ta «vabariiki õõnestava tegevuse eest» neljaks ja pooleks aastaks vangi. Kaks aastat varem lõi ta koos mõttekaaslastega dissidentliku rühmituse Harta 77, millel on oluline roll Ida-Euroopa vabadusvõitluses.

Akbar Ganji

50-aastane Iraani mõjukaim dissident kandis aastatel 2001–2006 vanglakaristust, mille islamivabariigi võimud määrasid ajakirjanikule, kui ta oli paljastanud riigi salateenistuse osaluse mitme juhtiva poliitilise teisitimõtleja mõrvas 1998. aastal. Iraani võimud eitasid süüd ning dissidentide tapmise süü aeti kuritegelike elementide kaela. Demokraatliku vabariigi loomist toetava Ganji sõnul on Iraani türanlikus režiimis elemente fašistlikust ideoloogiast. Samuti tuntakse teda Iraagi sõja kriitikuna.

Benigno Aquino Jr

1932. aastal sündinud Filipiinide teisitimõtlejat tuntakse rohkem Ninoyna. 34-aastaselt valiti ta riigi ajaloo noorimaks senaatoriks, kuid juba 22-aastaselt sai ta linnapeaks. 1972. aasta septembris kuulutati riigis välja sõjaseisukord ning opositsiooniliider Ninoy ja teised teisitimõtlejad vangistati. Seitsmeaastase vanglakaristuse järel tabas teda mitu südameatakki ning tal lubati minna USAsse ravile, kus tal tuli seejärel aastaid eksiilis elada. 1983. aastal kodumaale naastes lasti Ninoy lennujaamas maha, see tõi riigis kaasa suured meeleavaldused, mis kujunesid 20 aastat võimul püsinud Ferdinand Marcose režiimi luigelauluks.

Hồ Chí Minh

1940ndate aastate alguses külastas Vietnami kommunistliku liikumise asutaja Hiinat, et saada Guomindangi juhilt Chiang Kai-shekilt abi võitluseks prantslastest kolonialistide vastu. Kuna hiina rahvuslaste juht marksistlikku revolutsioonääri ei usaldanud, pani ta Hiina kommunistidega kontakti otsinud Vietnami tulevase presidendi 18 kuuks vangi. Vangistuses kirjutas Hồ teose «Vangla päevik», milles ta kutsus üles korraldama revolutsiooni. 2. septembril 1945. aastal

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles