Vabatahtlikult poris ehk kuidas aidata migrante

Jalgupidi mudas, käed täis rämpsu – selline on vabatahtliku argipäev. Foto: Tairo Lutter

Tolmused riided, võidunud juuksed, määrdunud jalanõud – need on märksõnad, mis iseloomustavad tööpäevahommikuti ühte Calais’ äärelinna laohoone ette kogunevat seltskonda. Nad on vabatahtlikud, kes võtnud ette ülla missiooni: pühendada oma jõud ja nõu sellele, et aidata tuhandeid sinna kanti lõksu jäänud migrante.

Neidsamu migrante, kelle kinnisideeks on pääseda üle mere – või selle alt – Suurbritanniasse, et leida seal töö ja parem äraelamine. Neidsamu, kelle kohta võis veel mõni kuu tagasi lugeda uudistest: jälle on keegi roninud tunnelisse või sokutanud end veoauto peale, jälle on keegi saanud surma.

Enam sääraseid teateid eriti ei kuule, sest Prantsusmaad ja Suurbritanniat ühendava eurotunneli sissepääs on rangema valve all. Ent migrante on laagrites endiselt, ja nende abistamisele on end pühendanud organisatsioon nimega L’Auberge des Migrants.