Ligi 30 aastat Tšornobõli tuumakatastroofi toimumisest on paik ärkamas uuele elule. Seekord küll omapärase looduseksperimendina.
Tšornobõli tuumakatastroofi piirkond ärkab uuele elule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm aastakümmet inimtegevusest hüljatud Tšornobõl on saamas teadlaste jaoks huvitavaks võimaluseks näha, kuidas loodus taastub radiatsioonist laastatud piirkonnas. «Kui inimesed lahkusid, naasis loodus,» ütles bioloog Denys Vyshnevskiy.
Võib imestada, kuidas üldse sellises piirkonnas mingitki elutegevust esineda saab. 1986. aasta aprillis toimunud plahvatus paiskas õhku radiatsiooni ja toksiliste jäätmete pilve, mis ulatus Rootsist Kreekani. Ligi 30 peaaegu igasuguse erivarustuseta päästjat surid vaid nädalate jooksul peale katastroofipiirkonnas viibimist. Maailma Tervishoiuorganisatsioon hindas 2005. aastal, et kuni 4000 inimest võib surra radiatsiooniga seotud haigustesse – arv, mida Greenpeace peab rängaks alahindamiseks.
Foto: AFP/Scanpix
Ka loomadel, kes katastroofipiirkonnas elavad, on lühem eluiga ning nad annavad vähem järglasi kui nende liigikaaslased, kuid nende arvukus ja liigirikkus on siiski pidevalt tõusuteel. Kuigi kümne kilomeetri raadiuses asuva metsa liigistik hävis täielikult, hakkas mahavõetud puude asemele tasapisi kasvama uusi.
«Kui inimesed lahkusid, naasis loodus»
«Radiatsioon jääb seda piirkonda alatiseks negatiivselt mõjutama,» märgib Vyshnevskiy, «kuid see ei ole nii oluline faktor kui inimtegevusest tuleneva mõju puudumine.»
Kuigi hoolimata lähenemiskeelust on paarsada vanemat asunikku piirkonda tagasi pöördunud, on tegemist siiski suuresti inimestest puutumatu alaga. Aja jooksul on küll hävinud paljud inimtegevusest sõltuvad liigid, kuid nende asemele on tulnud piirkonna põline flora ja fauna. Näiteks on seal taas märgata hirvesid, hunte, karusid, ilveseid, merikotkaid ning teisigi piirkonnale ajalooliselt omaseid liike. Muuseas elab nüüd seal ka umbes 100 Prsževalski hobust, kelle käputäis esivanemaid 1990. aastal eksperimendi korras piirkonda toodi.
Vyshnevskiy sõnutsi on tegemist keskkonnaalase renessansiga. Teised teadlased aga nii optimistlikud ei ole. Näiteks Tim Mousseau, Columbia Ülikooli bioloogiaprofessor, kes on juhtinud pikaajalist loodusliku mitmekesisuse uuringut Tšornobõli piirkonnas, väidab, et nii liigirikkus, loomade arvukus kui ellujäämus on Tšornobõlis väiksem kui saastumata aladel. Eriti ilmneb see radiatsioonikeskustes. «Pea kõigil juhtudel on eluslooduses märgata radiatsiooni nagatiivset mõju. Isegi käo kukkumine on sellest mõjutatud,» lisab Mousseau.
Ka Maryna Shkvyrya, Schmalhauseni Zooloogiainstituudi uurija, väidab, et piirkond on küll unikaalne, kuid siiski mitte just loomade paradiis ega oaas. Ilmselt suureneb ajapikku liigiline mitmekesisus ning kui metsad laienevad, areneb ka flora ja fauna.
«Loomad on ilmselt ainuke positiivne tulem, mis sellest kohutavast katastfoofist jäi,» sõnab Shkvyrya.
Parandatud 19.04. 16:51