ELi-Venemaa suhetes ei tasu muretseda Moskvaga flirtivate populistide pärast, tegelikult üritab Kreml kasutada oma tihedaid sidemeid n-ö peavoolu eliidiga, ütleb raporti «Euroopa jamatekitajad: populistide väljakutse välispoliitikale» autor Rosa Balfour.
Kas Briti Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage ja Prantsusmaa Rahvusrinde (FN) juht Marine Le Pen pärinevad olemuslikult samast puust?
Mõlema taga on populistlikud parteid. Meie raportis kasutatava populistliku partei definitsiooni järgi on sel kaks põhiomadust. Üks on see, et nad väidavad, et esindavad «rahvast» tervikuna, ning teiseks jätavad kõrvale «teised».
Selle järgi, kuidas nad defineerivad «teisi», võib populiste liigitada vasak- ja parempoolseteks. Vasakpoolsete jaoks on «teised» eliit, tehnokraadid, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), rahvusvahelised korporatsioonid. Parempopulistide jaoks on «teised» brittide puhul eurooplased ja Euroopa Komisjon ning nii neil kui ka mujal [Lääne-Euroopas] välismaalased, moslemid, idaeurooplased.
Vasakpopulistid defineerivad «meid» tugevalt klassi kaudu. Parempopulistide definitsioon käib rahvuse, rassi ja muu sellise kaudu.
Mõned paremäärmuslikud erakonnad on seotud fašistlike-natslike traditsioonidega, teised mitte. Le Pen on selles osas mõnevõrra kahemõtteline. UKIP ei saa seda teed loomulikult valida, juba on olemas fašistlik Briti Rahvuslik Partei, mistap Farage on valinud teistsuguse lähenemise.
Parempopulistid on väga tugevalt seotud kohalike tingimuste ja arusaamadega asjadest. Kui nad moodustaksid püsiva liidu, võiks nende valijaskond neid näha kui «omade» huvide reetjaid.