Üksiku süürlanna ohtlik teekond Euroopasse (6)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratiivne foto.
Illustratiivne foto. Foto: AP/Scanpix

Euroopa välispiiride agentuuri Frontex liikmena Kreekas viibiv Ida prefektuuri kommunikatsioonijuht Olja Kivistik kirjutab üksiku süürlanna teekonnast Euroopasse ning elust Moria põgenikelaagris.

«Ma tulin kodumaalt ära, sest kartsin oma elu pärast. Mul oli hirm, et võin ükskõik mis hetkel surma saada, kuid ega mu elu praegugi lihtsam ole.» Need on 30. eluaastates naise sõnad. Riham (nimi muudetud) nõustus oma lugu rääkima. «Ma tahan, et inimesed mõistaks, miks me Süüriast ära tuleme. Me ei taha olla koormaks, kuid me tahame elada. Turvaliselt.»

Süüria kodusõda algas ligi kuus aastat tagasi. Riham elas koos oma mehe ja nelja lapsega piirkonnas, mida peetakse üheks kõige turvalisemaks. Ligi kaks aastat tagasi lahutas ta oma mehest, kes keelab tal nüüd suhelda oma lastega. Mees jättis naise ilma elukohast, igasugusest varast ning ainsastki stabiilsusest, mis tal seni sõjast räsitud piirkonnas olla sai. Tollal töötas Riham zumba treenerina. Zumbast rääkides lähevad naise silmad põlema. «Ma olen õnnelik, kui saan tantsida. Vaid tantsimise ajal unustasin ma selle, et üle mu pea lendavad sõjalennukid ja paar kilomeetrit eemal tulistatakse.»

Mõned kuud pärast lahutust jäi Riham oma tööst ilma, tema rahalised säästud said otsa ning viimaks ei olnud tal enam raha elukoha üürimiseks. Ta kolis oma ema juurde linna, mida kontrollib Süüria sõjavägi. «Tegemist on piirkonnaga Põhja-Süürias, mis on täiesti kinnine. See on ümbritsetud kontrollpunktidega ja sealt saab sisse ning välja ainult juhul, kui sul on vastav luba olemas,» selgitas Riham ning lisas, et isegi süüa ei tohtinud tuua ja et nad peitsid emaga toitu riiete alla.

Ühe sellise demonstratsiooni ajal olin ma telgis üksinda ja hakkasin nutma. Kogu see lärm, karjumine ja nõudmine – kõik see meenutas mulle seda, mis toimub kodus.

Riham kohtus linnas uue mehega, kellega ka kihlus. «Mu kihlatu emal on linnas apteek. Ta langeb pidevalt süüdistuste ohvriks, et toetab ravimitega opositsioonivõitlejaid, mis on aga täiesti vale jutt.»

Sel kevadel rööviti Rihami kihlatu ja pandi vanglasse. «Teda piinati ja tema vasakusse õlga lasti kuul. Seda tehti selleks, et ta tunnistaks üles, et tema pere toetab opositsiooni. Kuid ta ei teinud seda. Mu kihlatu palus mul maksta altkäemaksu, et saaksin ta sealt päästa. Mul aga pole sellist raha kuskilt võtta.» Samal ajal jätkusid Rihami elukohas igapäevased läbiotsimised, rüüstamised ja varastati kõike, mida vähegi kaasa võtta sai. See toimus nii tihti, et lõpuks oli võimatu seal elada ning Riham otsustas riigist lahkuda. 

Süüriast Türki: keeruline on leida inimest, keda võiks uskuda

«Otsustasin minna Idlibisse ja otsida seal inimest, kes aitaks mul Türki jõuda. Leidsin mehe, kes lubas mind toimetada Aleppost Türki, kuid ta tundus olevat kahtlane ja ma keeldusin tema ettepanekust,» rääkis Riham. Naise sõnul on vahendajat kerge leida, kuid on suhteliselt keeruline leida inimest, kes oleks ka usaldusväärne ning kelle sõnu võib uskuda. Idlibis polnud Rihamil kedagi, kuid tema õnneks leidis ta perekonna, kes võttis ta enda juurde elama.

Idlib. Foto: Scanpix
Idlib. Foto: Scanpix Foto: KHALIL ASHAWI/REUTERS

Idlibis elas Riham kaks nädalat. «Selle aja jooksul pidanuks olema ka rahulikumaid perioode, kus sõda oleks paariks päevaks peatatud. Neid kokkuleppeid tehti, kuid pommitamised jätkusid,» rääkis naine. Ühes sellises pommitamises sai Rihami eest hoolitsenud pere poeg surma, kaks inimest peeti kinni ja tapeti. «Seda, mida minu koduriigis tehakse, on raske sõnadesse panna. Midagi nii kohutavat on raske seletada. Sa ei tea kunagi, kas sa järgmisel päeval oled elus või mitte. See on põhjus, miks me põgeneme,» ütles Riham.

Kuna üheski Süüria linnas, asulas ega külas polnud turvaline olla, otsustas Riham jätkata oma teekonda Türki. Ta kutsus ka tema eest hoolitsenud perekonna kaasa, kuid nad keeldusid. «Nende poeg oli surnud ja nad ei näinud põgenemisel enam mõtet.»

Perekond aitas naisel jõuda Türki ja ta ei pidanud kasutama vahendajat. Süüria-Türgi piiril oli neid kokku 13. Kahel korral üritasid nad saada Türki üle mägede, kuid see oli liiga raske ja ohtlik. Türgi piirivalvurid olid väga tähelepanelikud, kasutasid koeri ning vajadusel kasutasid ka relvi selleks, et piiriületajaid hirmutada. Kolmandal korral prooviti laugemat piirkonda, kus kahetunnist vahemaad läbiti kokku 12 tundi, kuna oli vaja ohutult ning märkamatult liikuda.

Türgi väikelinnas ootas neid buss. «Tegemist oli tavalise liinibussiga, kus meilt küsiti neljakordset piletihinda, sest meil puudusid dokumendid,» selgitas Riham. Tema sõnul ametlikud bussifirmad omamoodi toetavad organiseeritud kuritegevust, kui sellist tegevust võimaldavad. Buss pidi inimesed viima Istanbuli ja sõit kestis ligi 20 tundi.  

Foto: Scanpix
Foto: Scanpix Foto: GIORGOS MOUTAFIS/REUTERS

«Istanbulis kohtusin türklasega, kes kutsus mind enda juurde elama kuni ma leian omale vahendaja, kellega edasi reisida. Ta väitis mulle, et elab koos süürlase ja tolle emaga, kuid tegelikult polnud korteris teisi naisi,» sõnas Riham ja lisas, et Türgis ei olnud hetkekski võimalik ennast turvaliselt tunda. Elades kahe mehega korteris oli tal küll eraldi tuba, kuid sel puudus võti. Kuna mehed käitusid pealetükkivalt, siis ta otsustas, et lahkub ja elab mõnda aega lihtsalt lageda taeva all.

Türgist Kreekasse: raha teenimiseks pakuti keha müümist

Aga läks hoopiski teisiti. «Kohtusin ühe süürlasega, kes ütles, et meenutan talle tema surnud õde. Ahmed lubas mind aidata ja koos temaga sõitsime Izmiri. Ta oli mulle nagu vend,» jutustas Riham. Ahmed aitas Rihamil leida uue vahendaja, kes aitaks ta Kreekasse.

Väikses kummipaadis oli 37 inimest, kelle Türgi rannavalve kinni pidas ja laevale tõstis. Laeval oli mitusada inimest, kelle rannavalve oli mitmete tundide jooksul Egeuse merest avastanud. Seal oli lapsi, vanureid, mehi ja naisi. Lastele anti süüa tomatit ja leiba, täiskasvanutele ainult vett. «Kõige kurnavam oli, et tualetti saime kasutada vaid ühe korra päevas. Elementaarsed vajadused unustati täiesti ära ja tagant järgi mõeldes on see isegi natuke naljakas,» räägib Riham esimesest katsest pääseda Kreekasse.

Pärast seda, kui kinnipeetud seltskond Izmiri vanglast kolm päeva hiljem vabastati, pidi Riham leidma endale koha, kus veeta aega enne järgmist «katset». Ta otsustas kasutada sama vahendajat, kuna temale oli juba raha makstud. Tegemist oli türklasega, kes veenis Rihami, et ta ei pea lageda taeva all magama, vaid võib ööbida ühe öö tema korteris.

Korteris oli veel kolm alaealist poissi ja üks 16-aastane neiu. Kõik neli olid süürlased. «Me ööbisime tüdrukuga koos ühes toas. Öösel kuulsin ma kahtlast häält. Kui ümberringi vaatasin, siis avastasin, et toas, kus magasime oli seina sees auk, mille kaudu türklane meid jälgis. Me panime augu kinni, kuid magada sel ööl me enam ei suutnud,» rääkis Riham läbielatust.

Järgmisel hommikul otsustati koos alaealise tüdrukuga, et vahendajaga järgmisele reisile ei minda ja küsitakse raha tagasi. «Sisetunne oli halb. Ja naise sisetunne ei peta mitte kunagi. Ka sel korral oli nii. Kuulsin, et need kolm poissi, kes läksid järgmisel päeval reisile, peeti rannavalve poolt kinni ning olid vanglas väga kaua aega,» selgitas Riham.

Hommikul küsisid Riham ja tüdruk vahendajalt raha tagasi. Türklane alguses keeldus ja pakkus naistel hoopiski keha müümisega raha teenida. Kui naised sellest keeldusid, andis vahendaja paar päeva hiljem raha tagasi, kuid tunduvalt väiksema summa. Riham sai 400 eurot ehk 200 euro võrra vähem. Viimases ahastuses helistas Riham uuesti Ahmedile, kes kutsus ta enda juurde. Koos tüdrukuga mindigi Ahmedi juurde. Järgmisel päeval otsustas tüdruk minna bussiga tagasi Türgi-Süüria piiri äärde, kus olid tema sugulased.

Ahmed aitas Rihamil leida uue vahendaja, kes küsis 750 eurot. Rihamil oli olemas 500 eurot ning puudujääva summa andis talle Ahmed. Sel korral oli kokkulepe, et raha maksab Ahmed alles siis, kui Riham on turvaliselt paadis.

6-meetrises kummipaadis oli 42 inimest, kellest viis olid lapsed. «Sel korral õnnestus leida hea vahendaja. Ta oli meeldiv, viisakas ja oskas hästi paati juhtida. Sõites Kreekasse peatas meid Kreeka rannavalve paat. Nad aitasid kõik paadisolijad turvaliselt laevale, andsid tekke, süüa ja juua ning toimetasid meid saarele,» seletas Riham, kuidas viimane ebaseaduslik piiriületus aset leidis. Saarel viidi kõik bussiga Moriasse, kus nad registreeriti, küsitleti ning paigutati konteineritesse või telkidesse.

Moria põgenikelaagris kakeldakse ning varastatakse

Riham selgitab, et kuigi Moria laagris on tal natuke kindlam olla kui Türgis või Süürias, siis tegelikult on see halvimatest võimalustest kõige vähem halb variant. Naine peab elama telgis koos teiste meeste, naiste ja lastega erinevatest riikidest. Kokku on väikses telgis 14 inimest. «Kõige halvem on see, et põgenikud on üksteise suhtes ebaausad. Varastatakse üksteiselt telefone, riideid, süüa, vett ning isegi lastele mõeldud piima. Minult varastas telgikaaslane telefoni. Isegi praegu on telefonil jätkuvalt minu pilt taustapildiks,» naerab Riham.

Laager Lesbosel. Foto: Scanpix
Laager Lesbosel. Foto: Scanpix Foto: STR/AFP

Järgmisel hetkel on aga Rihami silmis pisarad, kuna telefon oli ainuke side lähedastega Süürias ja pojaga Itaalias. Ilma telefonita ei ole tal võimalik uurida, kuidas neil läheb ega anda märku, mis otsus tema osas tehakse. Pärast seda, kui Riham jäi oma telefonist ilma, panid mõned süürlased ja vabatahtlikud rahad kokku ning ostsid naisele telefoni. «Ma tänan neid hingepõhjani. Mul ei ole kõneaega ja kasutan laagris levivat WIFI-t. See on küll kehva, kuna ligi paarsada inimest üritab igapäevaselt oma lähedastega sellisel viisil suhelda, kuid nii on mul mingigi võimalus nüüd kontakteeruda oma inimestega,» sõnas naine.

Meeleavaldused Moria laagris. Foto: Scanpix
Meeleavaldused Moria laagris. Foto: Scanpix Foto: Petros Tsakmakis/AP

Riham on Moria põgenikelaagris olnud nüüdseks juba poolteist kuud. Ta on korduvalt näinud, kuidas inimesed kogunevad EASO ja Frontexi konteinerite juurde ning avaldavad meelt. «Ühe sellise demonstratsiooni ajal olin ma telgis üksinda ja hakkasin nutma. Kogu see lärm, karjumine ja nõudmine – kõik see meenutas mulle seda, mis toimub kodus. Inimesed kaklevad omavahel, kahekesi või gruppides. Mehed on pealetükkivad ja ei anna asu,» räägib Riham pühkides samal ajal pisaraid. Kuna laagris on palju üksikuid mehi, siis üksinda reisiv Riham on kõigi jaoks huvitav ning ettepanekuid «suhtlemiseks» tehakse päevas kümneid kordi. Küsimusele, mida demonstratsioonidega loodetakse saada, vastab Riham, et inimesed tahavad vastuseid. Paljud on laagris olnud kuu või kaks ning nende suhtes pole ühtegi otsust tehtud. Teadmatus ongi see, mis laagris pingeid tekitab.

«Mul ei ole kindlat kohta, kuhu ma minna tahan. Eelistaksin oma poja juurde Itaaliasse minna, kuid ma saan aru, et see ei pruugi võimalik olla. Minu ainuke soov on elada turvalises kohas, kus ma ei peaks pidevalt kontrollima, kas mu asjad on alles ning veenduma, ega keegi ole salaja mu kõrvale teki alla pugenud,» rääkis Riham oma mõtetest.

Rihami sõnul õpib üks ta poegadest Itaalias arhitektuuri, kaks tütart kolivad lähiajal Saksamaale oma abikaasade juurde ning noorim poeg õpib Süürias keskkoolis. Rihami silmad säravad uhkusest, kui ta noorimast pojast räägib. «Ta on väga tark. Räägib puhtalt inglise keelt, tegeleb IT-valdkonnaga, suhtleb inimestega üle terve maailma. Ainult ühest asjast on kahju. Ta ei avalda kunagi oma päritolu. «Ta ei taha, et inimesed kardaks teda. Või tunneks talle kaasa.» 

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles