Türgi valitsusmeelse väljaande Daily Sabah pearätistatud ajakirjanik Meryem Ilayda Atlas teatab alustuseks, et on naisõiguslane, ajaloodoktorant ja tuline demokraatia pooldaja.
Türgil pole tarvis kahe peaga kotkast
25. mai 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See noor, veidi üle kolmekümneaastane naine, kel pole lapsi, nagu ta ise rõhutab, ning kes pealegi elab üksi, oleks kaetud peast hoolimata justkui uue, Euroopale vastuvõetavama Türgi kehastus – haritud, sõnakas, ühiskonnaelus aktiivselt kaasa lööv –, kuid selle kõrval väga veendunult presidenti Recep Tayyip Erdoğan ja võimuparteid Õigluse ja Arengu Parteid (AKP) toetav.
«Erdoğan on väga karismaatiline ja võimas juht ning AKP on aluse pannud paljudele asjadele,» kõlab Atlase suust lause, mis on raamistik kõigele järgnevale, mida ta ütleb.
Üle tunni vältavat ning vahepeal tuliseks kiskuvat, enamjaolt aga monoloogina kulgevat vestlust katkestavad vaid kokkukutsutud ajakirjanike Türgi perspektiivist vaadatuna küündimatud ja läänelikult klišeelikud küsimused. Nende peale tõstab Atlas korraks pilgu lae poole ja ohkab, kuid ühtegi vastust ta võlgu ei jää, kordagi ei väärata ning selgitab täie veendumusega, kuidas riigis tegelikult lood on ning miks välismeedia asjadest õigesti aru ei saa.
Selline on Türgi propaganda uus nägu – intelligentne, väga head inglise keelt kõnelev, palju naeratav, rünnakuid osavalt pareeriv ning mängleva kergusega AKP parteiprogrammi punkte kapitalismikriitikaga siduv. Kaks ja pool aastat tegutsenud ingliskeelset Daily Sabah’d nimetatakse põhjendatult AKP ja eriti just Erdoğani suuvoodriks ning Atlas kasutab ehk endalegi märkamatult rääkides korduvalt sõnapaari «meie partei». Väljaanne on osa Çalık Holdingi konglomeraadist ning just seal toodetakse paljudes maailma paikades – ka Eestis – väga populaarseid Türgi armastusseriaale.
«Üritame kõike toimuvat, eriti siinset piirkonda kajastada oma kohalikust perspektiivist. Seetõttu erineme kõigist muudest peavooluväljaannetest: meie jutt peegeldab rahva tahet. Teised meediaväljaanded ei pääse õigetele inimestele nii lähedale ning eriti kehtib see välismaiste ajalehtede kohta,» räägib naine.
Ajalehe Hürriyet kohta, mis tihti valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti võtab, arvab Atlas, et see ajaleht teeb sedasama, mida Daily Sabah’gi. «Nad kritiseerivad valitsust, mida me ei …,» jääb Atlasel korraks sõnadest puudu, kuid ta lõpetab kohe kiiresti: «Kuid meil on vaba riik, kõik võivad kirjutada, mida tahavad. Aga isegi nende oma kolumnistid kritiseerivad neid vahel.»
Küll on tal pinnuks silmas vasaktsentristlik väljaanne Cumhuriyet, mille peatoimetajale Can Dündarile ja Ankara büroo juhile Erdem Gülile mõistis Türgi kohus selle kuu algul riigisaladuse lekitamise eest – nad olid kirjutanud sellest, kuidas Türgi valitsus üritas Süüria mässulistele relvi saata – viieaastase vangistuse. Eluaegse vanglakaristuse kaasa tuua võinud spionaažisüüdistusest vabastati mõlemad mehed siiski. Enne otsuse väljakuulutamist ründas tundmatu kurjategija veel kohtumaja ees Dündarit, tulistades tema poole. Dündar siiski viga ei saanud.
«Cumhuriyet tegeleb ebaseadusliku ajakirjandusega, mis põhineb luuramisel ja spioneerimisel. See, kuidas nad tegutsevad, on täiesti illegaalne, vabal ajakirjandusel pole sellega midagi pistmist,» arvab Atlas kolleegide töö kohta. «Nad luuravad kõige järel! Kuulavad telefone pealt, salvestavad kõnesid, jälgivad e-kirju, lühidalt – spioneerivad,» lisab ta.
Kui järgnevalt tuleb teemaks välisajakirjanike riigist väljasaatmine, näiteks Saksa väljaande Spiegel kohaliku korrespondendi pressiviisat ei pikendanud, samuti on piirilt tagasi saadetud mitu välisajakirjanikku, arvab Atlas, et probleem on ajakirjanikes. «Näiteks BBC puhul on naljakas, et see on nii suur ettevõte ning kui on vaja uudis kirjutada, siis lähevad nad väga väikestele, väga marginaalsetele veebilehtedele ja korjavad sealt infot,» räägib ta.
«Kogu asi on selles, et kuigi nad elavad siin, puuduvad neil siin tegelikult allikad,» sõnastab ta kavala etteheite, millele on välismaalasel väga keeruline vastu vaielda – üks on ikkagi kohalik, teine mitte, selge see, kes paremini orienteeruma peaks.
«Pealegi ei puutu nad üldse kohalikega kokku ja näevad nii ainult ühte poolt asjast. Tavaliste türklastega pole neil absoluutselt midagi pistmist, nad kohtuvadki ainult mingi väikse hulga intellektuaalidega ja lähevad kohtadesse, kust saab kindla nurga alt kirjutada,» jätkab naine.
«Meil Daily Sabah’s mingit sellist probleemi pole, me räägime kõigiga, meil on igal pool allikad. Aga nemad suhtlevad ainult väga väikse osa privilegeeritutega, ühiskonna eliidiga, ja üritavad ühiskonda avada nii, nagu Slavoj Žižek tegi 2015. aasta lõpul oma artiklites, mis olid faktivigu pungil täis. Tema pidigi lõpuks vabandust paluma ja teatama, et tema Türgi sõbrad on talle olukorra kohta valeinfot jaganud,» lõpetab ta võidukalt.
Lisaks käivad ajakirjanikud Atlase sõnul veel sõgedate kemalistide ja sekularistide juures, kel pole 40 aasta jooksul olnud mingit võimalust võimule tulla. «Või kuulavad [Türgi peamine opositsioonipartei, Vabariiklik Rahvapartei] CHP juttu, nad pole nii kaua võimul olnud, et on juba peast segi läinud,» arvab naine.
«Meie suudame uudise ka konteksti paigutada,» rõhutab lühidalt kohtumisel viibinud Daily Sabah’ poliitikaajakirjanik Mehmet Çelik omalt poolt. Kui vaadata esilehel ilmuvate uudiste pealkirju, nagu näiteks «Finantsturud reageerisid uuele valitsusele kergendusega», «Infrastruktuurimaestro Yıldırım asub AKP esiotsa», «Vaenulik Euroopa muutub migrantidele vähem turvaliseks» ning «Kurdid on PKKst surmani tüdinenud, tahavad, et terroristid kaoks nende kodudest ja linnadest», märkab tõesti mõningast kontekstualiseerimist.
Türgi sisepoliitikast rääkides võtavad mõlemad ajakirjanikud kohe kaitsepositsiooni ning asuvad ise ründama. Çeliki sõnul võis näiteks kuu algul ametist lahkunud Ahmet Davutoğlu puhul märgata, et meedia kirjutas, nagu oleks tema ja presidendi vahel valitsenud mingid pingeid. «Kuid ei olnud seal mingeid pingeid! Kõigis teistes Türgi parteides on ka esimehed vahetunud ja nüüd tehakse sellest suur number. See on väga normaalne võimuvahetus,» arvab mees.
«Türgi probleem on selles (kui nii saab üldse öelda, et Türgis on probleeme), et selle süsteemiga, mis meil siin on – parlamentaarse süsteemiga –, isegi kui isa ja poeg juhiks riiki presidendi ja peaministrina, oleks võimujagamise tulemusel riigis kaks häält. See pole riigi jaoks tervislik, kui mitu häält aktiivselt poliitilises sfääris tegutsevad,» selgitab Çelik ning tema jutt sobib väga hästi kokku Türgi presidentaalseks riigiks muutmise suunaga. Eriti halb variant on tema hinnangul see, kui peaminister ja president on eri parteidest.
Seepeale kostab küsimus, kas Çelik ei karda, et kogu võim koondub Türgis niiviisi ühe isiku kätte, ja kohe küsib Çelik vastu: «Ja see ei tekita hirmu, et USAs on kogu võim ühe inimese käes?», ning jääb järgnevat vaidlemismühinat ignoreerides oma arvamuse juurde. «Muidu on olukord nagu kahe peaga kotkal, kus pead omavahel kaklevad,» toetab Atlas kolleegi. Atlase sõnul ei saa ta üldse aru, miks austab lääne meedia sisside seisukohti, viidates Kurdistani Töölisparteile (PKK), aga kui Türgi rahvas otsustab valimistel Erdoğani ja AKP kasuks, siis ei peeta seda miskiks ning hakatakse kritiseerima. «See on mõistusevastane!» teatab ta.
Ometi kritiseerib Atlas oma sõnul ka ise AKPd. «See on kapitalistlik ja neoliberaalne partei, ning see väärib kriitikat. See on lääne meedia teine viga: küsigu minult, mida ma arvan AKP patriarhaalse konservatiivse meestehulga kohta, küll ma siis räägin. Kapitalistliku ressursside raiskamise suhtes peaks ka igaüks kriitiline olema,» räägib ta, kuid põimib ühtlasi oma kriitika sisse ka kõik heateod, mida partei Türgi rahvale on teinud. Selline näilise kriitikaga palistatud valitsusmeelsus ongi läbiv joon, mis kohtumiselt meelde jääb.