Moldova kardab Transnistria aja kulgu

Mullu Tallinnas oma suursaadikukarjääri alustanud Victor Guzun on lõpetanud ka Eesti diplomaatide kooli. Foto: Priit Simson

Transnistria küsimuses töötab aeg Chisinau kahjuks, sest inimesed harjuvad status quo’ga, tunnistab Victor Guzun, Moldova suursaadik Eestis.

Nii Eesti kui Moldova vabanesid NSVList. Miks on meie riigid praegu nii erinevas olukorras?

Eestis küsitakse seda minult sageli. Ja kui ma lähen tagasi Moldovasse, küsitakse minult, et mis seal toimub, millised on erinevused.

Ma arvan, et me mõistame pärast Teist maailmasõda toimunut erinevalt. Eesti rahvas otsustas anda endast kõik ja teha sel perioodil kõik endast sõltuv, et võimalikult vähe muutuks. Diplomaatiliselt öeldes polnud moldova rahvas selle olukorra säilitamises nii edukas.

Teiseks koges Eesti lühikest aega iseseisvust. Moldoval seda polnud. Moldova oli osa teisest riigist. Rahvuslik liikumine oli Eestis rohkem arenenud.

Kolmandaks, NSVL tekitas Moldovas Transnistriaga huvitava olukorra. Üht osa meie riigist ei kontrolli Moldova valitsus, seal on Vene armee.

Meie riigi puhul räägime me Vene kaht sorti sõjalisest kohalolekust. Üks neist on vastavuses rahvusvaheliste lepetega. Venelastel on rahuvalvajad Nistru piiril – niinimetatud Transnistria piirkonna ja Lääne-Moldova vahel.

Kuid Transnistria piirkonnas on ka jäänuseid Vene 14. armeest. Vene Föderatsioon väidab, et jah, me hoiame seal ladusid.

Kuid vastavalt Istanbuli kokkulepetele tuleks need Transnistriast ära viia. Küsimus pole selles, mida Vene sõjavägi seal teeb, vaid selles, et vastavalt lepetele pole Moldovas lubatud mitte mingite võõrvägede kohalolek. Moldova on neutraalne riik. Sestap on iga võõrsõdur peale rahuvalvajate Moldova territooriumil ebaseaduslikult.

Nüüd tahab Moldova muuta rahuvalvet oma riigis. Me pole Vene rahuvalvajate vastu ja me tõesti tunnistame, et nad olid oma missioonil edukad. Kuid nüüd tuleks see missioon muuta rahvusvaheliseks – näiteks ÜRO või ELi egiidi all.

Kui palju elab Transnistrias veel moldovakeelseid inimesi?

Kahjuks ei ole see piirkond üldse meie kontrolli all ja meil on isegi sinna reisimisega raskusi. Moldova ametnikud pääsevad sinna ainult nn Transnistria välisministeeriumi kutsel. Mistap meil pole täpseid arve.

Nii palju kui me teame viimastest uuringutest, elab Transnistrias umbes 550 000 inimest – Vene, Ukraina ja Moldova kodanikud. Selle piirkonna nn president väidab, et seal on ametlikult kolm keelt – moldova, ukraina ja vene. Nii on see ametlikult.

Kuid ma olen nende n-ö pealinnas Tiraspolis käinud, sest ma õppisin seal. Minu esimene alma mater oli Tiraspoli riigiülikool, sest seal oli Moldova ainus geograafiateaduskond ja ma armastan geograafiat.

Sõja ajal olin ligi kaks kuud Tiraspolis. Meie instituut oli otse sõjaväehaigla kõrval, kuhu toodi kõik vigastatud. Mäletan propagandat valjuhääldeist, kasakaid linnas oma hobuste ja rakettidega. Nad käisid restoranides söömas ka Kalašnikovidega.

Komandanditunnid olid kehtinud juba poolteist kuud, kui ühel hommikul kella viie ajal teatati meile, et see on ainuke võimalus Transnistriast lahkuda. Sõja tõttu polnud võimalik reisida Chisinausse. Meile korraldati rongid. Aga mitte reisi-, vaid kinnised kaubavagunid. Meid viidi ühte Ukraina linna.

Olete te pärast seda Tiraspolis käinud?

Jah, ma läksin tagasi kuus nädalat hiljem. Läksin läbi Odessa, see oli kiireim viis.

Kuid sellega on alati probleeme. Moldovlane peab Transnistriasse sisenedes maksma maksu, justkui siseneks ta teise riigi territooriumile.

Nad kasutavad kõiki võimalusi näitamaks, et neil on piir ja õigus selle territooriumi üle. Näiteks möödunud talvel kattus Nistru jõgi nii paksu jääga, et lapsed läksid teisele poolele üle puid tooma. Ja Transnistria võimud vahistasid nad, öeldes, et lapsed rikkusid riigipiiri.

Kas Transnistria läbirääkimistes võib üldse näha mingeid sulamomente?

Poliitilised läbirääkimised käivad 5 + 2 formaadis. Viis on Venemaa, Ukraina, Transnistria, Moldova ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning kaks vaatlejaliikmed – EL ja USA. Nüüd tahaksime me ELi ja USA osa suurendada.

Me oleme õnnelikud selle üle, et mullu tõsteti Transnistria taas päevakorda. Ja nüüd, nagu oli näha OSCE Astana tippkohtumiselt ning Dmitri Medvedevi, Nicolas Sarkozy ja Angela Merkeli kohtumiselt, tõstatus ka seal see küsimus.

Saksa kantsler Merkel räägib Transnistria teemast väga sageli. Ning Eesti välisminister Urmas Paet tõstatab pidevalt seda küsimust. Ka teised riigid, nagu Rootsi, Poola, Tšehhi ja Rumeenia. See küsimus on nüüd tõstatatud rahvusvahelistes diskussioonides.

Aga lühidalt öeldes, me pole neis läbirääkimistes väga edukad.

Status quo ei tööta meie kasuks. Sest aeg möödub. Süsteem konsolideerub. Inimestele jõe mõlemal poolelt, kes olid sõja ajal viiesed või nooremad või polnud veel sündinud ning on nüüd 25sed, töötab idee, et Moldova oli agressor väga tõsiselt. Kui jälgida sealseid uudiseid, näeme selget propagandat ja ajupesu.

Meil on ka probleeme sealsete koolidega, mis üritavad meie keelt kirjutada slaavi tähtedega.

Mis keelt te praegu räägite? Rumeenia või moldova keelt?

Nõukogude ajal oli moldova keel slaavi tähtedega. Nüüd ütleb meie põhiseaduse artikkel 13, et meie riigikeel on moldova keel. Suursaadikuna ütlen ma teile, et vastavalt konstitutsioonile on meie keel moldova keel. Alati, kui see küsimus tõstatatakse, on kellelgi mingeid huvisid. Mina räägin rumeenia keelt.

Nagu ma aru saan, muudeti teie riigi veebilehtedel mõne aja eest teie lipu kõrval seisva keele nimi taas rumeenia keeleks. Kas te nüüd räägite siis taas rumeenia keelt?

Mina olen alati rumeenia keelt rääkinud. Kas teile ei tundu, et inimesed Saaremaalt räägivad pisut teisiti kui inimesed Viljandist? Moldova keel on rumeenia keele dialekt.

Šveitsi inimesed ei räägi šveitsi keelt ega austerlased austria keelt.

On üks lõbus lugu mehest, kes koostas tõesti moldova-rumeenia sõnastiku. Minu jaoks oli see huvitav, sest minu arvates oli see päris hea piirkondlike sõnade sõnastik.

Teisest maailmasõjast on möödas hulk aega, mille jooksul üks suur vend tegi kõik endast sõltuva, et muuta meie keelekasutust. Kasutusele võeti teistsugused perekonnanimed – näiteks, kui ma olen Guzun, saab minust kergesti teha Guzunovi. Samuti elavad meie piirialadel ukrainlased. Mistap, kindlasti, meie keeltes on mõningaid erinevusi, kuid see on normaalne.

Millal see sõnastik koostati ja mis oli selle autori motivatsioon?

Umbes seitsme aasta eest ja autor kavandab nüüd teist osa.

Ma arvan, et tal on selge käsk ühelt konkreetselt parteilt teha üht konkreetset asja.

Te viitate kommunistidele?

Jah. Ja ma ei usu, et parteid peaksid otsustama, mis keelt inimesed räägivad. Kui keegi ütleb, et ta räägib moldova keelt, pole see minu arvates probleem.

1990ndate alguses leidus ka inimesi, kes rääkisid taasliitumisest Rumeeniaga. Kui tugev see liikumine oli?

Ühe Moldova partei – Rahvusliberaalse Partei – programmis on Rumeeniaga liitumine jätkuvalt sees. Ja nad said valimistel vähem kui ühe protsendi häältest. Aga see on samuti kunstlik küsimus.

Ma usun kindlalt, et kunagi oleme Rumeeniaga ühes peres – ELi peres. See on tee, mida mööda peame liikuma: liituma Rumeeniaga ELis, nagu ka Eesti ja Tšehhi Vabariigi ja teistega.

Kuidas suhtuvad moldovlased ELi ja kuidas Venemaasse?

Viimase küsitluse andmeil hääletaks 61 protsenti moldovlastest ELi astumise poolt. See on tugev toetus. Kuid samas 54 või 55 protsenti moldovlastest leiab, et meil peavad olema head suhted Venemaaga. Minu arvates on see normaalne ja pole vastuoluline.

Inimesed, kes tahavad tekitada nende kahe vahel vastuolusid, ei mõtle tegelikult selle riigi tulevikule. Sest kui te tahate liituda ELiga, ei tähenda see Venemaa vastu olemist.

Kuigi leidub mõningaid parteisid, kes ütlevad, et me peame muutuma… Kommunistlik partei tuli neile valimistele ideega, et Moldova peaks liituma Vene-Valgevene liiduga. 2001. aasta valimistel ütlesid nad ka, et Moldova peab liituma Venemaa ja Valgevenega. 2007. aastal ütlesid nad, et Moldova peab liituma ELiga.

Kui paljud inimesed toetavad Vene-Valgevene liitu?

Ma ei tea, kui kommunistid saavad 39 protsenti mandaatidest…

Kui tulla tagasi keelte juurde, siis 34 protsenti inimestest ütleb, et nad räägivad rumeenia keelt. Pisut rohkem – 37 protsenti – ütleb, et nad räägivad moldova keelt.

Kas Moldovast võiks kunagi saada NATO liige?

Sellele pole suurt toetust. Moldova on neutraalne riik ja me tahame olla neutraalne riik. See on meie julgeolekualane lahendus.

Loomulikult on parteisid, kes alati ütlevad, et peaksime liituma NATOga. Nagu ka selgelt venemeelseid parteisid ja liikumisi, kes ütlevad, et me peaksime liituma kõigi nende struktuuridega, kuhu kuulub Venemaa.

Aga Moldova on neutraalne riik ja me tahaksime selle nii jätta.