Naisõiguslane pürgis esimesena USA riigipeaks

Kadri Veermäe
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1871. aastat pärit pilt, kus Victoria Hoodhull pöördub esindajatekoja õiguskomisjoni poole, põhjendades naiste valimisõiguse vajalikkust.
1871. aastat pärit pilt, kus Victoria Hoodhull pöördub esindajatekoja õiguskomisjoni poole, põhjendades naiste valimisõiguse vajalikkust. Foto: SCANPIX

Hillary Clintonist saab tõenäoliselt USA demokraatliku erakonna presidendikandidaat ja seega ka esimene naine, kes asub võitlustulle suurpartei soosikuna, kuid siiski ei oleks ta sugugi riigi esimene naissoost presidendikandidaat.

USA ajaloost leiab Clintonile värvika konkurendi – Victoria Woodhulli. Tegemist on 19. sajandi USA sufražetiga ja naisõigusliikumise juhiga.

Kuid mitte ainult – Woodhull jõudis oma aktiivselt elatud elu jooksul olla lapsjutlustaja, selgeltnägija ning pendelravitseja. Lisaks kolme mehega abielus olla, kaks korda lahutada, olla esimene maaklerifirma loonud naine ja olla üks esimesi naisi, kes hakkas välja andma ajalehte.

Pole eriti üllatav, et ajalugu on ta veidrikuks pisendanud, keda parimal juhul iseloomustatakse vabamõtleja ja ekstrentrikuna, halvemal juhul aga kaabaka ja sulina, kirjutab Woodhulli kohta portaal Politico, rõhutades, et tegelikult on Woodhulli tähtsus palju suurem.

Naine sündis Ohio väikelinnas Homeris 1838. aastal kümnelapselise pere seitsmenda võsukesena. Haridust sai ta vähem kui kolm aastat, kaheksandast 11. eluaastani. Woodhulli värskema biograafia autor Myra MacPherson kirjutab, et Victoria ema Allie oli räpakas naine, keda kõik temaga hiljem kokku puutunud inimesed kirjeldasid kui vastikut vanamutti. Isa Buck Claflin oli veel hullem: varas ja lapsepeksja, kes ahistas Victoriat ka seksuaalselt, ning erialalt kahtlaste ravileotiste müüja, esinedes küll ka arsti ja juristina, milleks kummakski ta muidugi õppinud ei olnud. Isa käsul rändas väike Victoriaga temaga kaasas, esinedes ennustaja ja lapsjutlustajana.

Sellistest oludest põgenes neiu juba 15-aastaselt abiellu Canning Woodhulliga, kes jättis talle küll eluks ajaks oma perekonnanime, kuid osutus ise siiski eelnevale elule sobivaks jätkuks – tegu oli kroonilise üleaisalööja, joodiku ja morfiinisõltlasega. Samal ajal kui Victoria pidi kaltsudes käima justkui mõni tegelane Charles Dickensi romaanist – sest mees hoidis teda vaesuses – oli Canning Woodhulli armukeste jaoks reserveeritud parimad söögipalad, šampus ja siidesemetest kingitused. Enne kui Victorial abielust kõrini sai ja ta end abikaasast lahutas, sündis neil siiski kaks last, kellest üks oli ajukahjustusega. Lahutamine iseenesest oli juba paras julgustükk, sest tegu oli ajaga, mil see andis naispoole mainele tõsise löögi.

Woodhulli teiseks abikaasaks sai 1866. aastal kolonel James Blood – sõjakangelane, kuid ka veendunud spiritualist, kes uskus nii inglitesse meie ümber kui ka sellesse, et surnutega on võimalik suhelda. USA oli 1850. aastatest 1870. aastateni haaratud üldse spiritualismilainest, sellesse uskujaid oli lõpuks rohkem kui neli miljonit inimest. Pooldajate jaoks sai see omalaadseks usuks, kus ei puudunud ka vastavad kirikud, muutudes seega omamoodi mässuks rõhuva kristluse vastu.

Blood oli omas ajas radikaal, ta kutsus end vabaks armastajaks ning ärgitas Victoriatki end naiste õiguste teemal harima ning koos õe Tennesseega New Yorki kolima. Seda nad ka tegid ja seal toimus järgmine pöördeline sündmus – tollal jätkuvalt spiritualistidena töötanud õed sättisid oma elu nii, et see ristuks raudtee- ja laevandusmagnaadi Cornelius Vanderbiltiga.

Lesest miljonär oli tollal spiritualismist sisse võetud ning kindlasti ei jätnud teda külmaks ka kaunitaridest õed. Kuigi Victoria tõenäoliselt mehe armukeseks ei saanud, võis seda olla Tennessee. Vanderbilti finantsabiga panid nad 1870. aastatel püsti esimese maakleriäri. Naissoost börsimaaklereid polnud Wall Streetil varem nähtud ning seetõttu kujunes ettevõtmisest tolle aja kontekstis tõeline pommuudis - reporteritelt said nad hüüdnimedeks «finantskuningannad» ning «maagilised maaklerid», kirjutab Politico.

Börsilt teenitud rahaga asutasid õed omanimelise ajalehe Woodhull & Claflin's Weekly. Tolle väljaande peamine eesmärk oligi Woodhullile presidendiks kandideerimiseks toetuse tekitamine. Kuus aastat ilmunud väljaande keskne huvipunkt oli feminism, kuid kurikuulsuse saavutas ajaleht mitmesuguste tabuteemade – seksuaalõpetus, vaba armastus, lühikesed seelikud, sufražism – julge kajastamisega. Lisaks trükkisid nad inglise keeles 1871. aasta detsembri lõpus ära Karl Marxi «Kommunistliku partei manifesti». Enamik väljaande artikleid ilmus aga siiski Bloodi sulest.

Samal aastal teatas Woodhull, et kandideerib Ühendriikide presidendiks. Tema valimisplatvormi keskmeks oli idee vabast valitsusest, kes teeb seadusi, mis võrdustaksid kõiki, olgu need siis mehed või naised, musta- või valgenahalised.

Politico andmeil uskus Woodhull, et naised peaksid samuti olema vabad oma tõelise armastuse otsingul, kaasnegu sellega siis abielu või mitte. Ideaalis võiksid nad jääda monogaamseks, kuid nagu rõhutas Woodhull, pole enamikus abielus – mis on täis erinevaid kannatusi – monogaamia realistlik eesmärk. Ta pooldas ka vaba armastust, kuid erinevalt 1960. aastate hipide arusaamast tähendas see midagi palju tagasihoidlikumat – naiste õigust abielluda, lahutada ja lapsi saada ilma valitsusepoolse vahelesekkumiseta.

Samuti oli Woodhull seksuaalse orjuse vastu, mille all pidas ta silmas ühiskondlikku suhtumist, kus abielumehed võivad olla suuremate tagajärgedeta truudusetud, kuid sama praktiseerivad naised satuvad kohe põlu alla. Veel toetas ta prostitutsiooni seadustamist.

1872. seadis Võrdsete Õiguste erakond ta oma presidendikandidaadiks ja seda 50 aastat enne seda, kui naised USAs üldse valimisõigusegi said. Lõpuks sai ta siiski valijameestelt null häält ning veetis hääletuspäeva üldse vanglas. Trellide taha viis ta aga kolm päeva enne otsustavat hääletust enda ajalehes avaldatud lugu sellest, kuidas väidetavalt ripsutas üks New Yorgi vaimulik abieluväliselt ühe naisterahvaga tiiba.

Artikkel avaldas mõju, sest samal päeval võeti Woodhull koos tema teise abikaasa ja õega sündsusetu artikli avaldamise eest vahi alla. Kuus järgmist kuud möödus õdedel trellide taga. Poole aasta pärast lasti kolmik süüdistust esitamata välja, kuid presidendivalimised olid selleks hetkeks juba pöördumatult läbi saanud.

1876. aastal lahutas Woodhull end Bloodist ja kolis artikli avaldamisega kaasnenud jõhkra kriitika ning viha eest 1877. aastal ookeani taha Inglismaale. Seal abiellus ta jõuka pangadustegelaste perest pärit John Bidduplh Martiniga. Pärast mehe surma 1901. aastal sai temast esimene naine riigis, kellel oli auto. USA esimene naispresidendi lootus Woodhull suri 1927. aastal.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles