Kümned tuhanded Euroopa põgenikud võtsid ette teekonna üle Vahemere Lähis-Idasse, et põgeneda Teise maailmasõja koleduste eest.
Unustatud lugu Euroopa põgenikest Lähis-Idas (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhandete ida-eurooplaste ja Balkani inimeste põgenemine Araabia maade pagulaslaagritesse on enamasti unustatud, kuid Teise maailmasõja päevil majutati neid paljudes riikides, sealhulgas ka Süürias, kirjutab the Washington Post.
Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa sõjamasinate ülerullumisel Ida-Euroopast olid sunnitud paljud inimesed oma kodud maha jätma. Eelkõige jäid löögi alla Euroopa juudid ja teised vähemusgrupid, kuid karistati ka neid keda kahtlustati kohalike partisanisõja pidajate toetamises.
Vöörvägede sisenedes oli paljudele ainuke pääsetee lõuna suunal, mõned teed viisid ka üle Musta Mere itta. Mitmed horvaadid, kes elasid Dalmaatsia rannikul põgenesid Visi saarele ning kreeklased leidsid tee Briti protektoraati Küprose saarele.
Brittide juhitud skeem sai tuntuks kui Lähis-Ida Leevendus ja Pagulasadministratsioon, millega alustati 1942. aastal ja peakontor asus Kairos. Organisatsioon abistas 40 000 poolaka, kreeklase ja jugoslaavlase põgenemist.
1944. aastaks koondus initsiatiiv liitlasriikide egiidi alla, mis oli 1945. aastal asutatud ÜRO eelkäijaks. Põgenikud jagati laagritesse Egiptuses, Lõuna-Palestiinas ja praegu kodusõja käes vaevlevas Süürias. 1940ndateks oli Aleppo paljude emigrantide, pagulaste ja isegi spioonide keskuseks.
Neist laagritest koostatud uuringu avaldas selle aasta aprillis Public Radio International (PRI). Publikatsioonist selgus, et initsiatiiviga liitusid mitmed rahvusvahelised humanitaarorganisatsioonid, kes aitasid toidu ja varjupaigaga ning samuti hariti sadu lapspõgenikke.
PRI on detailselt kirjeldanud ka põgenike asustamise protsessi. Pärast registreerimist läbisid värskelt saabunud inimesed ridamisi arstlikke läbivaatusi. Enamik meditsiinilisi protseduure viidi läbi ajutistes haiglates, milleks tihti olid telgid, kuid ka tühjad hooned, mis korraldati ümber arstiabi andmiseks.
Saabunutelt võeti riided ja jalanõud ning neid pesti seni, kuni ametnikud pidasid neid piisavalt desinfitseerituks.
Osadele põgenikest, näiteks kreeklastele, kes saabusid Alepposse Dodekaneeside saartelt, sai meditsiiniline kontroll osaks igapäevasest rutiinist.
Kui meditsiiniline personal andis heakskiidu põgenike tervisliku olukorra kohta, said nad liituda ülejäänud laagriga. Inimesed eraldati laagrites kategooriatesse perekonnad, ilma saatjata lapsed, kaaslaseta naised ja kaaslaseta mehed.
Pärast laagriosadesse määramist oli põgenikel vähe võimalusi laagrist väljaspool liikuda. Harva lubati neil jalutada, kuid sedagi ainult laagri töötajate valvsa pilgu all.
Kui inimesed võtsidki ette mitmekilomeetrise matka Alepposse, siis veetsid nad oma vaba aega külastades kohalikke poode, et osta esmatarbekaupu, käies kinos või lasid lihtsalt oma silmadel puhata monotoonsest laagrielust.
Egiptuse kõrbes asuvas Moses Wellsi põgenikelaager ei olnud ühestki linnast jalutamise distantsi kaugusel, kuid põgenikel oli võimalus supelda lähedal asuvas Punases Meres.
Tingimused olid viletsad, kuid mitte läbinisti haletsusväärsed. Laagrites leidus mänguväljakuid, sportimise radasid kui ka vabaaja veetmise võimalusi, ja neile kes soovisid raha teenida anti võimalus müüa oma käsitööd või õppida kohapeal ametit.
Toiduportsjonid olid mõõdetud, kuid mõnel juhul anti inimestele võimalus osta toitu ka kohalikest poodidest. Laagri töötajad etendasid teatritükke ja korraldasid teisi vabaajaüritusi.
Kodumaa poliitika figureeris tihti eksiilis viibivate inimeste elukorralduses. El Shatti laagris Egiptuse kõrbes võimutsesid Jugoslaavia kommunistide poolehoidjad, kiusates neid, kes nendega ei liitunud ja proovides läbi propaganda enda poole kallutada arvukalt lapsi.
PRI raportis seisab, et üldiselt võimaldati lastele vähemalt algharidus. Enamuses oli Lähis-Ida põgenike laagris liiga vähe õpetajaid, liiga palju õpilasi, vähe koolitarbeid ja kannatati ka ülerahvastatud klassirummide all.
Oli ka erandeid, Nuseirati laagris, Palestiina aladel elas kunstnik, kes maalis hulganisti teoseid, mis riputati laagri lasteaedadesse, et klassiruume veidi kirkamaks ja rõõmsamaks muuta.
Piirkonna jõukamad elanikud annetasid laagrile mänguasju, lauamänge ja nukke, mistõttu töötajad pidasid pagulaslaagri tingimusi paremaks isegi Ameerika Ühendriikides leiduvatega.
Programmist võttis osa ka Iraan, kuhu paigutati ümber tuhandeid poolakaid, kes põgenesid natsiterrori ja Nõukogude Liidu töölaagrite eest. Mõnedel hinnangutel võis üle Kaspia mere Iraani rannikule jõudu lausa üle 100 000 poolaka.
Britid väntasidi 40ndatel ka videoklipi, mis näitab elu Punase Risti poolt ülesseatud laagris Põhja-Iraanis. Sõja eest Pärsiasse põgenenud poolakad hoidsid elus oma keelt ja kombeid ning harisid ka maad. Samuti treeniti laagris uut Poola antifašistliku sõjaväge.