Ärahirmutatud valgevenelased pelgavad protestimist

Maria Stepanova Foto: Evelyn Kaldoja

«Jah, ma olin seal. Viis minutit, sest ma olin väga hirmunud. Aga siis läksin koju, sest ma hakkasin mõtlema oma emale ja perele,» kirjeldab Maria Stepanova valimisõhtu meeleavaldust Minskis.

Otsuse tagasi koduseinte vahele varjuda tegid Stepanova ja tema kaaslased verisel 19. detsembri õhtul pärast seda, kui meeleavalduse südames seisnud inimesed hakkasid neile vastu jooksma. «Ma kuulsin, et valitsus hakkab tänavaid sulgema,» meenutab ta.

Stepanova on üks neist noortest, kes õpib Euroopa Humanitaarülikoolis – õppeasutuses, mis pärast Valgevenes keelustamist kolis Vilniusesse. Leedu pealinnas tegutsevas ülikoolis teisel kursusel visuaal- ja kultuuriuuringuid tudeeriv noor naine väisaski viimati Valgevenet vaheaja ja valimiste ajal.

Sama ülikooli politoloogiaõppejõud Tatsiana Tšulitskaja käis kodumaa valimisi vaatlemas – tõsi, mitte riigi kutsel, vaid Vilniuses tegutseva Inimõiguste Maja korraldatud projektiga. «See oli naljakas tegevus pea kõigis jaoskondades,» jutustab ta valimispäevast Minskis.

«Häälte lugemine ise võttis aega umbes 40 minutit, sest nad rikkusid kõiki reegleid, kuid siis hakkasid valimiskomisjoni juht ja sekretär protokolli joonistama. Pliiatsiga. Arvutasid midagi kalkulaatoriga,» räägib Tšulitskaja. «Me palusime neil seda mitte teha või vähemalt selgitada, mida nad teevad, kuid see ei avaldanud mõju.»

Pärast jaoskonna sulgemist suundus ka Tšulitskaja meeleavaldusele, kuid sattus sinna valel hetkel – täpselt samal ajal protesteerijaid laiali ajama läkitatud julgeolekujõududega: «Me nägime kaetud nägudega relvastatud inimesi väljaku ümber ringe moodustamas ja kohutavat heli tekitamas.»

«Me ei saanud autost välja minna, see oli füüsiliselt võimatu. Nägime, kuidas nad hakkasid inimesi peksma, väga tõsiselt,» jätkab ta. «Me mõtlesime, et kui keegi saab põgeneda, saame ta autole võtta, aga see oli võimatu. Me seisime seal 15 minutit, siis võtsid sõdurid suuna meie poole ja me otsustasime lahkuda.»

«Paljud meie tudengid ja inimesed, kes meiega vaatlesid, said peksa ja sattusid vanglasse,» ütleb Tšulitskaja. «Peksti nii tüdrukuid kui poisse, nad ei teinud vahet.»

«Peksa said ka väga paljud inimesed, kellel polnud sellega mingit pistmist,» lõikab vahele Valgevene Inimõiguste Maja direktor Anna Gerasimova. Ka tema juhitav asutus paikneb Vilniuses, sest ei saanud Minski võimudelt registreerimisluba.

Nende tegevuste reas seisab lisaks inimõigusi puudutavate ürituste korraldamisele ka Valgevenest põgenenud aktivistide lühiajaline majutamine. Tüüpiliselt elab inimõiguste maja katuse all üks põgenik, praegu aga seoses hiljutiste valimistega seitse.

«Oli isegi lugu kurdist mehest, kes vahistati. Sellest, et ta on kurt, saadi teada alles kohtus, kus selgus, et ta ei saa rääkida,» toob valimisvaatlusprojekti juht Anastasija Matšanka näite repressioonide süütust ohvrist.

«Ta vahistati riigivastaste lausete karjumise eest,» selgitab Gerasimova vahistamise irooniat ja tutvustab ka kurttumma suust väidetavalt kõlanud lause tagamaad:

«Valgevenes on loosung «Elagu Valgevene!», mida kasutab peaasjalikult opositsioon, sest sellel on ajalooline taust. Miilitsa- ja kohtuprotokollide kohaselt esitati inimestele tõepoolest süüdistusi selle eest, et nad karjusid riigivastast lauset «Elagu Valgevene!».»

«See kõik on nii naeruväärne,» nendib Gerasimova. «Kui julgeolekujõud konfiskeerisid ajalehtede ja organisatsioonide asju, siis nad läksid nii kaugele, et võtsid ära isegi arvutihiire. Ma saaks aru süsteemiblokist, aga hiir?»

«See näitab, et võimude seas on tõsine hirm selle eest, et nii paljud inimesed ei toeta Aleksandr Lukašenkat,» arvab Matšanka.

«Me räägime Lukašenkast kui põhilisest kurjast. Kui vaadata innukust, millega miilits ja KGB ja ministeeriumid teevad seda, mida nad teevad, siis nad kõik on samasugused kurjategijad,» sõnab Gerasimova. «Nad teevad oma asju väga agaralt. Mitte ainult kuulekusest, nad tahavad seda teha.»

«Mõelge, kui paljud inimesed on seotud. Kui nad kõik hakkaksid vastu, oleks Lukašenka kukutamine lihtne,» pakub Matšanka. «Kõik õpetajad, kes kuulusid valimiskomisjonidesse, arstid, kes panid diagnoose opositsioonikandidaatidele või n-ö diagnoose «opositsioonilt peksa saanud miilitsatele», kõik julgeolekuteenistused ja miilits…»

Gerasimova hinnangul peaks EL muutma märkimisväärselt laiemaks keelunimekirja, milles seisab sadakonna Valgevene tipp-ametnikud nimi, kellel pole õigust saada ühenduse riikide viisasid. «Sa teed, mida sulle öeldakse, ning sa saad seda, mille sa oled välja teeninud,» soovitab ta viisakeeldu kõigile Lukašenka abilistele.

Tuues põhjuseid, miks Valgevene olukord on selline, nagu ta on, leiab Gerasimova näite omaenda perekonnast: «Minu vanemad elavad eituses. Ma saadan neile internetilinke artiklitega ja nad ei reageeri kunagi, sest nad on Lukašenka suured toetajad.»

«Nad on vanemad inimesed. NSVLi kokkuvarisemisega kaotasid nad kõik ja see oli suur elumuudatus, tõeliselt traumaatiline sündmus. Lukašenka tõi neile stabiilsuse. Nende jaoks olen ma opositsioonis, töötan vales organisatsioonis ja teen valesid asju,» tunnistab inimõiguste maja direktor, kes enda sõnul pole Valgevenes käinud juba pikka aega ega soovita sinna ka kellelgi minna.

«Neil valimistel läksid nad isegi nii kaugele, et hääletasid kõigi vastu, kuid ei soovi siiski kuulda midagi halba Lukašenkast,» toob Gerasimova siiski välja.

«Lukašenka on hea kõnemees. Ta oskab kõik enda kasuks pöörata. Näiteks ütles ta [pärast valimisõhtu meeleavalduste vägivaldset laialiajamist], et Valgevenes oli kõik üsna leebe – me ei kasutanud gaasi ja kogu seda karmi erivarustust, mida näiteks Prantsusmaal meeleavaldajate vastu kasutatakse, me olime tõeliselt rahulikud,» lisab Matšanka.

«See viiakse televisiooni ning rahvas saab aru, et kõik on korras, lihtsalt need tugevad opositsioonitüübid läksid sinna, hakkasid aknaklaase ja miilitsaid peksma ning alles siis politsei reageeris,» ütleb Matšanka. «Kõik pööratakse pea peale.»

Üks näide sellest, kuidas Lukašenka suu läbi omandavad asjad hoopis teise tähenduse, oli tema selgitus Poola teatele pärast Valgevene valimisi. Varssavi ütles, et nad loobuvad demokraatia toetuseks viisalõivust valgevenelastele, jättes endale õiguse blokeerida iga sellise isiku sissesõitu, kes on osalenud Lukašenka opositsiooni allasurumises. Minski liider kirjeldas seda kui Poola toetust tema režiimile viisatasust loobumisega.

«Nagu te teate, valiti Lukašenka esimest korda demokraatlikult presidendiks,» meenutab Gerasimova. «Need olid vabad ja ausad valimised. Ma usun, et poliitikud, kes Lukašenkat algselt toetasid, ei saanud aru, keda nad toetavad. Nad arvasid, et ta on lihtsalt maamees ja nad saavad tema otsuseid mõjutada. Reaalsus oli oodatust erinev.»

Inimõiguste maja direktori hinnangul möödus viimane võimalus Lukašenka peatamiseks 1996. aastal. «Tipp-poliitikud – valitsusametnikud, parlamendiliikmed, parteid ja põhiseaduskohus – neil polnud julgust Lukašenka vastu seista ja nad jäid oma võimalusest ilma. Valgevenelased pole väga protestijad,» konstateerib ta.

«Kõik, mida ta tegi, oli üsna loogiline, sest ta tahtis lihtsalt jääda võimule – olla igavesti president,» iseloomustab Gerasimova.

Tšulitskaja rõhutab ka Moskva mõju: «Venemaale on Lukašenka olnud alati hea inimene kellega suhelda.»

Kuigi 19. detsembri meeleavaldus õnnestus Lukašenka korrakaitsejõududel imekiiresti laiali ajada, nimetab Tšulitskaja seda siiski tõeliseks üllatuseks. «Valgevenes pole protestikultuuri, kuid inimesed pole eluga rahul,» ütleb ta. «Selle meeleavalduse puhul oli tõeliselt tähtis, et nii palju inimesi tuli tänavatele. Ma olin palju pessimistlikum selles küsimuses, ma ei oodanud, et sinna tuleb vähemalt 30 000 inimest.»

Gerasimova sõnul arvasid nad enne valimisi, et inimesed ei tule tõenäoliselt üldse välja, sest opositsioon on nõrgem kui kunagi varem ega tee õigeid asju. «Aga valimiste lähenedes hakkasin ma paljudelt sõpradelt Valgevenes kuulma, et nad ei usu, et see midagi muudab, aga usuvad, et peaksid siiski minema,» meenutab ta.

Valgevenelaste passiivset vastupanu kirjeldab ka Matšanka. «Kui ma olin valimisjaoskonnas, tuli sinna palju inimesi, kes olid komisjoni liikmetega tõeliselt ülbed,» märgib ta.

«Nad ütlesid näiteks: «Ma ei taha teie valesid ja ma tean, kuhu rist teha!» või «Ärge andke mulle oma hääletussedelit, ma tean, mida te sellega teete». Nad ei läinud meeleavaldusele, aga midagi inimestes oli muutunud.»

Praegust olukorda nimetavad nad aga jätkuvalt ohtlikuks ja ebakindlaks. Tõendiks selle kohta on näiteks risk, mis varitseb neist igaüht kodumaa külastamisel.

«Ühelt poolt võiksin ma helistada immigratsiooniteenistusse ja küsida, kas sellega on kõik korras, kui ma ületan piiri,» kirjeldab Tšulitskaja. «Valgevenes on omaette nimekiri inimestest, kes ei tohi riigist lahkuda. Kui nad on seotud kriminaalse tegevusega, maksnud trahve.»

«Kui KGB mingil põhjusel otsustab, et ta mingil juhul ei või riigist lahkuda,» täiendab Gerasimova.

«Seaduste järgi on vaid neli või viis organisatsiooni, kes võivad su sellesse nimekirja panna, aga praktikas…» tunnistab Tšulitskaja

«Praktikas: kes hoolib seadusest?» märgib Gerasimova.

«Ühelt poolt võib immigratsiooniteenistusse helistada ja küsida, kas ma olen nimekirjas või mitte. Teisalt, kui neile helistada ja küsida, võivad nad su seetõttu sinna nimekirja panna,» nendib Tšulitskaja.
 

Valgevene keelab

Euroopa Humanitaarülikool

• 1992. aastal Minskis asutatud õppeasutus, mille Valgevene võimud sulgesid 2004. aastal. Leedus anti 2006. aastal tegutsemisluba.

• Praegu tudeerib seal üle 2000 valgevenelase.

Inimõiguste Maja

• Inimõiguste Maja võrgustik ühendab 15 Lääne-Balkani, Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riigi mittetulundusühinguid.

• Valgevene oma on ainus, mis asub teises riigis ehk Leedu pealinnas Vilniuses.

• Nende tegevust toetavad Hollandi, Leedu, Norra ja Poola välisministeerium ning USA ja Rootsi fondid.