Külma sõja ajal loodud NATO on endiselt parim rahutagatis, kirjutas Illinoisi osariigi vabariiklasest kongresmen John Shimkus vastuseks NATOt iganenuks nimetanud erakonnakaaslasest Ühendriikide presidendikandidaadile Donald Trumpile. Postimees avaldab Shimkuse arvamusloo täies mahus.
Paljud ameeriklased teenisid külma sõja ajal Euroopas. Ma olin üks neist, teenides endise Tšehhoslovakkia piiri lähedal 1981. aastast 1984. aastani. Ma teenisin 1. soomusdiviisi 3. brigaadi 54. jalaväerügemendi 1. pataljonis. Meie lahinguplaani järgi pidime kaitsma Saksa linna nimega Marktredwitz.
Me teadsime, et sissetungi korral oleksime seisnud vastamisi vaenlase kolme ešeloniga. Esmalt oleksime seisnud silmitsi tšehhidega, siis idasakslastega ja lõpuks venelaste endiga. Me lootsime peatada tšehhe ja aeglustada idasakslasi, kuid me tõesti ei arvanud, et meil olnuks võimalust edasi tungivate sovettide vastu. Ma oleksin surnud Marktredwitzis.
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) loodi 1949. aastal vastuseks kahele maailmasõjale, mis puhkesid Euroopas 20. sajandi esimesel poolel. Ajal, mil raudne eesriie oli langenud üle Euroopa, jättes miljonid eurooplased totalitaarsete režiimide lõksu ning asustades miljonid neist ümber Siberi sunnitöölaagritesse surema, tõestas NATO end otsustava tähtsusega heidutusjõuna Nõukogude agressiooni tõrjumiseks kontinendil. Sellele järgnenud kümnenditel on kasvanud NATO teinud rahu ja julgeoleku kaitsmiseks Euroopas rohkem kui ükski teine organisatsioon.
Kui NSVL laiali saadeti ja Ida-Euroopa vabaduse tagasi sai, soovisid enamik varem vangistatud riike NATO kaitset, see soov aitas kaasa nende endiste kommunistlike riikide kiirele muutumisele edukateks demokraatiateks. Seda põhjusel, et NATO nõuab sellega liituda soovivatelt riikidelt vabu ja õiglasi valimisi, nende valitsustelt suuremat läbipaistvust ja vastutuskohustust, õigusriigi põhimõtete toetamist ning liikumist vabamate turgude suunas. Endiste vangistatud riikide üleminek kommunismilt demokraatiale ning tsentraliseeritud majanduselt turumajandusele polnud lihtne, kuid NATO on tugev, maailm turvalisem ja vabam, kuna me lõimisime need noored demokraatiad läände ning meie kaitseliitu.
Meie jagatud väärtused liidavad meid ühise eesmärgi nimel, kuid tegelikult hoiab seda hädavajalikku liitu koos NATO lepingu artikkel 5. Artiklis 5 öeldakse lihtsalt, et relvastatud rünnakut ühe või mitme liikme vastu tuleb käsitleda rünnakuna meie kõigi vastu. Lepingus pole kunagi iga riigi jaoks seatud kindlaid nõudmisi, mida sellise rünnaku korral teha, vaid alati eeldatud, et iga liige teeb ära oma osa. Sellest vastastikuse kaitse lubadusest kinnipidamine oli ja jääb pühaks kohuseks ning tõsiseks vastutuseks kõigi rahvaste ning iga vormi kandva mehe ja naise jaoks.
Pärast 2002. aasta NATO Praha tippkohtumist oli mul au seista Leedus Vilniuse linnaväljakul koos president George W. Bushiga. Samal NATO tippkohtumisel oli kutsutud alliansiga liituma Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti – ning Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Vilniuse vana raekoja ühes servas on pronkstahvel president Bushi sel päeval lausutud sõnadega. Sellelt võib lugeda: «Igaüks, kes valib oma vaenlaseks Leedu, on samuti teinud oma vaenlaseks Ameerika Ühendriigid.» See on NATO.
Kas seda lubadust on kunagi testitud? Ma olen kindel, et enamiku ameeriklaste jaoks oleks šokeeriv teadmine, et ainus kord, kui Põhja-Atlandi Nõukogu on käiku lasknud artikli 5, oli ei kellegi teise kui Ameerika Ühendriikide toetuseks.
Pärast laastavaid 2011. aasta 11. septembri terrorirünnakuid saatis NATO Ameerika Ühendriikidesse meie kodumaa kaitsmiseks lisaks õhueelhoiatuslennuki ning hävitajaid. Samuti saatsid meie NATO liitlased kõikjalt Euroopast sõjaväelasi toetamaks operatsiooni «Kestev vabadus» Afganistanis, kus üle tuhande nende poja ja tütre ohverdasid oma elu. Meil on veteranide seas ütlemine: «Kõik andsid midagi, aga mõned andsid kõik». Meie terrorismivastases sõjas osalevate NATO liitlaste puhul vastab see tõele.
Täna, mil vaba maailm seisab silmitsi vanade ja uute vaenlaste ähvardustega, võiksime meenutada president Reagani kuulsaid sõnu: «Rahu läbi tugevuse.» Me teame, et Venemaa on tunginud Gruusiasse ja Ukrainasse, sekkub regulaarselt oma naabrite siseasjadesse ning vihkab seda, kui endised vangistatud riigid vaatavad heaolu ja turvalisuse nimel lääne poole. Artikkel 5 kindlustab, et vabade rahvastega ühinenud Ida-Euroopa jääb terveks ja vabaks.
NATO on paljude aastakümnete jooksul elanud üle lugematul hulgal valimisi paljudes riikides. Need riigid on kõik teinud läbi kõikumisi vasakult paremale ja uuesti tagasi. Riigijuhid on tulnud ja läinud, kuid NATO on täitnud vankumatult oma ülesannet kõigi oma liikmete julgeoleku tagamisel ning ta peab olema garantii selleks ka tulevaste põlvede jaoks.
Ma sureksin Tallinna pärast, sest 32 aastat tagasi oleksin surnud Bonni, Pariisi ja Londoni pärast. See on NATO, tunnen uhkust, et olen selle heaks teeninud ning toetan seda uhkusega tänagi.
1980. aastal Ameerika Ühendriikide sõjaväeakadeemia lõpetanud John Shimkus teenis aastatel 1981-1984 Lääne-Saksamaal jalaväeohvitserina. 1996. aastal valiti vabariiklaste erakonna liikmena Kongressi esindajatekotta, mille liige on ta tänaseni. Aastatel 2001-2014 oli Shimkus ka NATO Parlamentaarse Assamblee liige.