NYT paljastas Assange'i tegeliku näo

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Julian Assange’i
Julian Assange’i Foto: Reuters / Scanpix

Salainfot lekitava Wikileaksiga koostööd teinud The New York Timesi ajakirjanike sulest ilmub raamat, mis paljastab muu hulgas, kuidas sai alguse vaevaline koostöö vastuolulise Julian Assange'iga ja mida arvab ajakirjanduse lipulaev Wikileaksi meediakärast.



Esimene Wikileaksi-teemaline raamat «Open Secrets: WikiLeaks, War and American Diplomacy» («Avalikud saladused: Wikileaks, sõda ja Ameerika diplomaatia») ilmub esmaspäeval e-raamatuna ning on NYTi teatel justkui Wikileaksi saladokumentide paljastamise ja sellele järgnenud terava vastukaja kroonika.

Raamat maalib Assange’ist sootuks uue pildi ajal, mil arutelu tema saatuse üle taas elavneb. Eile selgus, et USA uurijad pole siiani suutnud Assange’i seostada väidetava lekke algallika, vangis istuva USA sõjaväelase Bradley Manninguga. Samuti teatas CBS, et pühapäeval on Assange külaliseks telesaates «60 Minutes» ning teisipäeval vastab meediastaariks tõusnud austraallane videokonverentsil huviliste küsimustele.

Vaevaline koostöö

Kui siiani kontrollis Assange üsna osavalt, millise mulje ta meedias jätab, siis NYTi peatoimetaja Bill Kelleri üleeile avaldatud raamatu sissejuhatus põrmustab selle arusaama täielikult. «Julian Assange’i on kuuldud hooplemas kui omamoodi niiditõmbajat, kes värbas mitu uudisteorganisatsiooni, sundides neid kontserdina töötama ja ise nende tööle koreograafiat tehes.

See on tüüpiline tühikargamine,» kirjutab 1989. aastal Pulizeri ajakirjandusauhinna võitnud Keller.
Rahvusvaheline meedia korjas värvika Assange’i kirjelduse usaldusväärsest väljaandest kiirelt üles ning eri kanalid on sissejuhatusest hoolega kirjeldusi ja põhjendusi välja noppinud.

Keller arutleb osavalt, miks tunnustatud väljaanne üldse Assange’iga suhtlema hakkas, viidates materjali tohutule väärtusele. Samas rõhutab ta korduvalt, et nad on salajastesse sõjadokumentidesse suhtunud alati äärmiselt vastutustundlikult ning ühtlasi pelgavat ta seda, et keegi nende töö tagajärjel kunagi viga saab.

Just tänu kolmele väljaandele – NYT, The Guardian ja Der Spiegel – olevatki Assange niikaugele saadud, et saladokumentides muudeti USA allikate kaitsmiseks nimesid ning sõjafailide puhul ka kohanimesid. Läbi kümmekond lehekülge pika sissejuhatuse jääb raamatu eesmärgina kõlama kirjeldus, põhjendus või õigustus (olenevalt vaatenurgast), miks vastuolulist materjali uurima hakati.

Assange ei jätnud ajakirjanikele algusest peale kuigi usaldusväärset muljet. Keller kirjeldab teda kui endisest arvutihäkkerist ekstsentrikut, kes on manipuleeriv, püsimatu ning tagatipuks ka vaenulik allikas. Juba eos olevat väljaanded nõu pidanud, kuidas Assange’ist piisavalt kaugele hoida.

«Suhtusime Assange’i kui allikasse, mitte kui partnerisse või kolleegi, kuid ta oli mees, kel oli selgelt oma eesmärk,» kirjeldab Keller. «Suhe allikatega on selge: sa ei toeta ilmtingimata nende eesmärki, ei kajasta nende retoorikat ega võta midagi, mis nad ütlevad, kui puhast kulda, ei aplodeeri nende meetmete peale või, mis peamine, ei luba neil kujundada või tsenseerida ajakirjandust. Ma pole kindel, kas kirjeldaksin seda, mida Wikileaks teeb, ajakirjandusena.»

Keller tunnistab, et temalegi ootamatult oli 2010. aasta lõpuks Wikileaksi lugu ületanud selle ümber toimuva kisa ja kära tõttu asja sisulise poole. Asjale lisas hoogu võimalik seaduste rikkumine ja Assange’i avalikult USA-vaenulik meelestatus. Peatoimetaja sõnul oli see justkui kuus kuud kestev seiklus salajaste teadete vahetamise ja tohutu koguse andmete töötlemisega.

«Reporterid hakkasid As­sange’i pidama nutikaks, harituks, väga pädevaks tehnoloogia vallas, kuid ühtlasi ülbeks, tundlikuks ja kummaliselt lihtsameelseks. Hakkasin mõtlema Julian As­sange’ist kui mingist Stieg Larssoni põneviku tegelasest,» lisab ta.

Kuna väljaanded suhtusid Assange’i kui allikasse, vihastas ta juba üsna pea. NYT keeldus lisamast Wikileaksi lehekülge oma lugude juurde, mis pahandas Assange’i, kelle arvates ei austatud teda piisavalt.

Viimane piisk karikasse oli 24. oktoobril ilmunud NYTi esikaanelugu Assange’ist, milles kritiseeriti tema kõrki juhtimisstiili. 39-aastane Assange nimetas seda laimuks ja keeldus materjali NYTiga jagamast, kuid kuna Guardian ja Spiegel polnud austraallasega nõus, sai NYT siiski jätkata.

Ka olevat Assange muutunud järjest paranoilisemaks ning võtnud tõsiselt vandenõuteooriaid. Ta olevat käitunud nagu põgenik, vahetades pidevalt e-posti aadresse ja telefone. Kui alguses oli austraallane ajakirjanike teatel räpaste sokkide ja särgiga ning vanade ketsidega korratu tüüp, kes nägi välja, nagu poleks päevade kaupa pesnud, siis meedia huviorbiiti sattudes muutus ta täielikult: hakkas kandma peeneid ülikondasid ja lipsu, ilmus välja sätitud soenguga.

Väljaanne pidas võitlust nii ärritunud USA võimudega kui ka ebastabiilse Assange’iga. Küll aga pole Wikileaksi asutaja Kelleri arvates mingi kurjategija, kuna tal pole USA ees mingeid kohustusi ning praegune Assange’i ründamine on tema arvates põhiseadusevastane.

Vaatenurka muutev leke

Paralleelselt analüüsib Keller ka Wikileaksi fenomeni. Samuti seda, kuidas arvamused kiirelt lahku läksid, kuidas see on veel üks näide valitsuse igavesest rollist kaitsta ja meedia igavesest rollist informeerida ning kuidas Wikileaks ei esinda mingit kosmilist läbipaistvuse triumfi.

«USAs oldi Wikileaksi suhtes enam vaenulikud kui Euroopas, kus on omamoodi nauding vaadata, kuidas viimast superriiki alla tiritakse,» kirjutas Keller. Kuigi ameeriklaste vaenulikkus oli suur, leiab Keller, et salaandmete avaldamine oli igati põhjendatud.

«Nende dokumentide väärtus – ja ma usun, et neil on tohutu väärtus – pole see, et nad avalikustavad mingi sügava, ootamatu reetlikkuse kõrgetel ametikohtadel või et need pööravad pea peale kogu su vaatenurga maailmale.Nende jaoks, kes jälgivad põhjalikult välispoliitikat, lisavad need dokumendid tekstuuri, nüansi ja draama,» analüüsib ta. «Need süvendavad ja parandavad su arusaama, kuidas asjad toimivad; need tõstavad või langetavad su arvamust maailma liidrite kohta.»

Kuna NYTi arvates ei tekita diplomaatide saladokumentidest kirjutamine mingit kahju, vaid pigem piinlikkust, kavatsevad nad ka edaspidi salajasi materjale lugejate jaoks läbi töötada. Ning ühtlasi julgustavad nad ka Wikileaksi absurdsusele vaatamata jätkama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles