Karimovi tee arbuusivargast hirmuvalitsejaks

Sellel mõne aasta tagusel pildil on Islam Karimov veel täie elu ja tervise juures. Foto: Reuters/ScanPix

Varem oli Usbekistani presidendil Islam Abdulganevitš Karimovil (78) suuremate riiklike pidupäevade puhul ikka kombeks tantsida – tõestamaks, et ka vanas eas jagub autokraadist mehel piisavalt vitaalsust, et riiki tüürida. Kuni möödunud nädala reedeni.

Rahva poolt palavalt armastatud juhti – kes väidetavalt sai mullustel presidendivalimistel hämmastavad 90 protsenti häältest – tabas möödunud nädalal, otse riigi iseseisvuspäeva künnisel, ajuverejooks. 1. septembri pidustustel Karimov tantsujalga ei kepsutanud. Tema kõne loeti tele-eetris paberilt ette, kuid mis seisus oli president ise, ei teadnud keegi.

Opositsiooni esindajad väitsid juba varakult, et riigijuht on haiglas hinge heitnud. Karimovi tütar Lola Karimova-Tiljajeva (38) tänas seevastu südamlikke inimesi head soovide eest ja väitis, et isa on stabiilses seisundis haiglas. «Liiga vara on teha ennustusi tema tervise kohta,» tsiteeris BBC tema pöördumist. Tulevat hoiduda spekulatsioonidest.

Eile saabus Usbekistani naabritelt välismeedia kaudu lõplik kinnitus: Karimov on siitilmast tõepoolest lahkunud.

Teadmatuses hoidmine ja teadlik väärinfo levitamine on tuttav käitumismall nii Nõukogude Liidu kui ka teiste idabloki riikide varamust. Ent karmi käega Karimov oligi ju vana kooli mees ja sestap polegi midagi imestada.

Usbekistani ametlikud allikad ei ole 1938. aastal Samarkandis sündinud riigipea noorpõlvest rääkides ülemäära detailsed. Kuni aastani 1960, mil Karimov asus tööle pealinna Taškendi põllumasinate tehases, valitseb pea täielik vaikus.

Raadio Vaba Euroopa kaasautor Qishloq Ovozi meenutab, et kui ta töötas 1990ndate algul Usbekistanis, käis rahva seas jutt, et Karimov olevat üles kasvanud lastekodus. Just nagu tema Türkmenistani kolleeg Saparmurat Nijazov. Kuid erinevalt turkmeenist mitte sellepärast, et Karimovi vanemad oleksid surnud.

Oma poja, tulevase isevalitseja sünni hetkel viibis Karimovi isa Abdugan türmis. Pole küll täpselt teada, mille eest. Kõneldakse, et Karimovi isa oli verelt hoopis juut või tadžikk. Kui tal õnnestus lõpuks trellide tagant välja saada, oli noor Karimov igatahes kolmeaastane lastekodulaps.

Järgmise paarikümne aasta kohta valitseb taas peaaegu haudvaikus. Ovozi kirjutab, et küla peal võis kuulda Karimovi nooruspõlve kohta kahte versiooni. Neist ühe järgi oli poiss igati tubli õppur. Teised aga väidavad, et eelkõige oli Karimov tuntud arbuusivarga ning halva iseloomuga noorukina.

Esimest korda tõusis Karimov võimule 1989. aastal kohaliku kommunistliku partei juhina. Järgmisel aastal sai ta presidendiks ja jätkas sellel kohal ka pärast suure sotsialistliku kodumaa lagunemist. 1995. aastal peeti rahvahääletus Karimovi volituste pikendamiseks uue aastatuhandeni. 2000. aastal toimunud valimistel konkurente talle ei leidunud. Otse loomulikult õnnestus Karimovil võita ka kõik järgnevad valimised, samuti pikendada presidendi ametiaega.

Sõna «inimõigused» ning Islam Karimov pole kunagi hästi kokku passinud. Juba kümmekond aastat tagasi kirjeldas Suurbritannia saadik Usbekistanis Craig Murray riigis levinud piinamisi, mõrvu, politseivägivalda ja korruptsiooni.

«Väga sageli tulid inimesed pärast piinamist minu juurde,» jutustas Murray Guardianile aastal 2002. «Tavaliselt kujutab see endast ohvri lähisugulaste hetero- ja homoseksuaalset vägistamist ohvri silme all,» maalis britt pilti riigis toimuvast. «Aga ka vägistamist näiteks katkise pudeliga, lämmatamist, sõrmeküünte väljatõmbamist, jäsemete purustamist,» jätkas inglane.

Ei möödunud kaua, kuni Murray karjäär Usbekistanis otsa sai.

Kõige kurikuulsam Karimovi osalusel toimunud verevalamine leidis aset aastal 2005 Andijani veresauna nime all. Julgeolekuväed avasid 13. mail tule meeleavaldajate pihta, kes olid äsja vallutanud tormijooksuga vangla, milles hoiti mitmeid meelevaldselt vahistatud teisitimõtlejaid. Valitsus portreteeris süüdimõistetud mehi islamiäärmuslastena; opositsiooni sõnul oli see vaid ettekääne.

Surma sai eri hinnangutel 200–1500 meeleavaldajat.

Vajadusel otsustas Karimov kõhklemata ka omaenda pereliikmete saatuse üle. Eriti on saanud seda tunda vanem tütar Gulnara (44). Endine maailmadaam, modell ja ärinaine kadus avalikkuse silme eest üle kahe aasta tagasi. Hiljem selgus, et naine viibib juba pikemat aega koduarestis. Ta olevat ületanud kriitika suhtes äärmiselt tundliku isa taluvusläve sellega, et söandas leebelt vihjata: mitte kõik pole riigi juhtkonnas päris nii, nagu peaks.

Noorema õe Lolaga polevat Gulnara juba ammu suhelnud. Viimane täidab riigi püsiva esindaja kohuseid ÜRO haridus- ja teadusorganisatsiooni UNESCO juures.

Pole kindel, mis täpselt juhtub pärast Karimovi surma. Kardetakse, et võib puhkeda võimuvõitlus riigi kahe mõjuvõimsaima huvirühma, Samarkandi klanni (kuhu kuulub Karimov ise) ja Taškendi klanni vahel. Kaalul on ka laiem geopoliitiline suundumus. Seni on Usbekistan hoidunud Venemaa lähenemiskatsetest ja orienteerunud rohkem läänele ja Hiinale.