Vene ülemkohtu lõplik otsus rehabiliteerida 90 aastat tagasi Jekaterinburgis kohtuta maha lastud viimase Vene keisri perekond kannab sümboolset tähendust. Läinud sajandi kohutavaima poliitilise mõrva asjaoludest tegi ülevaate Igor Taro.
Rehabiliteeritud tsaaripere kui punase terrori näidisohver
4. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Õhk täitus püssirohu ning värske tapalõhnaga. Jurovski pühkis ära higise lauba ning sammus edasi-tagasi. Silmas siis koerakest, kes põrnitses teda vihase pilguga. Võttis välja revolvri ning tulistas talle pähe. «Milleks veel see julmus?» kehitas Voikov seepeale õlgu. «Lõpeta ära, pole aeg filosofeerida. Seltsimees Medvedev, kutsuge arst,» kõlas vastuseks. Medvedevi lahkumise järel kõndis Jurovski veel kord üle toa, põrnitsedes surnute nägusid.»
See väljavõte Andrei Kotšedajevi käsikirjast «Kõik võinuks olla teisiti» ei pretendeeri ajaloolisele täpsusele, kuid on teksti ajakirja Ogonjok veergudel kommenteerinud filoloogiadoktor Vsevolod Sahharovi ja ajalooteaduste kandidaadi Vladimir Hrustaljovi kinnitusel detailne sündmuste ülevaade, mille andis üks Nõukogude ametnik, kes töötas Jekaterinburgi oblasti komissariaadis mahalaskmise korraldaja Pjotr Voikovi alluvuses.
Neid surnuid oli üksteist ning oma otsa leidsid nad mägiinsener Ipatjevi maja pimedas keldris ööl vastu 17. juulit 1918. aastal. Maha lastute seas oli Venemaa endine keiser Nikolai II ja terve tema pere – abikaasa Aleksandra, tütred Olga, Maria, Anastassia, Tatjana, poeg Aleksei, lisaks nendega vabatahtlikult jäänud teenijad – arst Jevgeni Botkin, lakei Alozij Trupp, keisrinna toatüdruk Anna Demidova ja kokk Ivan Haritonov. Pääses vaid 11-aastane kokaabiline Leonid Sednjov, kes oli hukkamise eelõhtul majast välja viidud.
Bolševike natsionaliseeritud Ipatjevi majas elas keisriperekond nende surmani 78 päeva. Nii on viimast eluaset kirjeldanud endine tsaar Nikolai oma päevikus: «Hea puhas maja. Meile eraldati neli ruumi: magamistuba, tualett, söögituba aiapoolsete akendega ning suur ilma usteta saal… WCsse jõudmiseks tuleb mööduda tunnimehest valvuritoa ees. Maja ümber on ehitatud kõrge plankaed. Ümber selle on valvurite kett, aias samuti.» See oli 1918. aasta aprillis.
Suvel olid valgekaartlaste ja Tšehhi üksuste väed Jekaterinburgile ohtlikult lähenemas. Sõjakomissar Filipp Gološtšjokin sõitis Moskvasse, et jõuda selgusele tsaaripere saatuses.
«Tema saabumisel oli koos Uurali oblastinõukogu, mis kuulas ettekannet keskvõimu suhtumisest Romanovite mahalaskmise võimalusse. Nõukogu tõdes, et Moskva soovitud kohut ei jõua korraldada, rinne oli liiga lähedale jõudnud,» kirjutas Jekaterinburgi oblastinõukogu täitevkomitee esimees Pavel Bõkov oma mälestustes. «Sõjajuhtkond tegi ettekande, millest johtus, et olukord on ülimalt halb… Seoses sellega tegi nõukogu otsuse Romanovid ilma kohtuta maha lasta.»
Nõukogude ametliku versiooni järgi oli see Uurali oblastinõukogu otsus, mille Moskva vaid tagantjärele heaks kiitis.
Lev Trotski mälestustes on seevastu esindatud teistsugune versioon: «Jekaterinburgi langemise järel küsisin möödaminnes Sverdlovilt, kus on tsaar. Ta vastas: ots peal, maha lastud. Uurisin pere kohta. Ütles, et pere koos temaga. Täpsustasin, kas see puudutab tõesti kõiki. Vastas jaatavalt, oodates minu reaktsiooni. Pärisin, kes tegi otsuse. Tema teatas: meie siin otsustasime, Iljitš (Vladimir Lenin – toim) arvas, et ei peaks jätma neile elavat lippu, eriti praegustes keerulistes tingimustes.»
Igal juhul tuli oblastinõukogul töötada välja mahalaskmise kava. 16. juuli õhtul kogunesid otsuse täideviijad komandandi ruumi. Ülemise korruse toad, kus pere elas, olid tunnistatud hukkamiseks ebasobivaks, kuna sedaviisi võinuks pälvida liialt suurt tähelepanu. Sündis otsus juhatada keisripere keldrikorrusele. Ohvritel polnud viimase hetkeni toimuva kohta vähimatki aimu. Kella poole üheteistkümne ajal heitis tsaari perekond koos teenijatega tavalisel kombel magama. Tund aega hiljem jõudis majja kaks Uurali oblastinõukogu eriesindajat, kes edastasid maja turvaülemale nõukogu otsuse. Ülesäratatud pereliikmetele ja teenijatele teatati, et seoses valgekaartlaste pealetungiga võib maja sattuda tule alla ning ohutum on minna keldrikorrusele varju.
«Tapatuba oli kavatsetu teostamiseks äärmiselt soodne. Madala laega, ühe aknaga, mida valvasid relvastatud valvurid, ning eraldatud tänavast kahe aiaga. Ohvrid tulid alla veendumuses, et neid viiakse ohutusse kohta. Valitseja hoidis poega käte peal. Neil olid kaasas padjad ja kübarad. Keisrinna kandis käes oma koera,» kirjutas teoses «Romanovite viimased päevad» Timesi korrespondent Robert Vilton.
Kaks päeva hiljem ilmus teade ekstsaari hukkamisest Nõukogudemaa ametlikes lehtedes. Kuid kuna bolševikud ei soovinud oma julma tegu paljastada, oli teates kirjas, et keisrinna ja lapsed on Jekaterinburgist minema toimetatud.
Tapetud tsaaripere rehabiliteerimist on keisrikoja pea suurvürstinna Maria Vladimirovna taotlenud Vene peaprokuratuurilt 2005. aastast peale. Mitmel korral on Vene õigusorganid viidanud, et tsaariperekonna liikmed pole poliitiliste repressioonide ohvrid, kuna nende suhtes pole tehtud süüdimõistvat kohtuotsust. Seega võrdsustas peaprokuratuur Ipatjevi majas toimunu tavalise kriminaalkuriteoga.
Aastaid kestnud jagelemine lõppes 1. oktoobril Vene ülemkohtu presiidiumi langetatud otsusega, mis edasikaebamisele ei kuulu. Romanovite mahalaskmine on tunnistatud ebaseaduslikuks vägivallaaktiks ning Nõukogude terror on saanud osaliselt hinnangu. Otsuse pooliklikkust ilmestab paraku tõik, et rehabiliteeritud 17. juulil 1918 mahalastute nimistus pole keisri perekonnaliikmete nimede kõrval nende ustavate teenijate omi.
Romanovitel on õigus hüvitisele
• Venemaa poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise seadus näeb ette rehabiliteeritud isikutele materiaalsete kahjude korvamise riigieelarvest, sh õiguse saada tagasi eluruumid või kolida tagasi oma kodupaika.
• Praegustel Romanovitel ei tasu paraku kompensatsiooni loota, sest selleks on õigus vaid esimese järgu pärijatel.
• Isegi kui selliseid pärijaid elus oleks, moodustaks kompensatsioon igakuise pensionilisa suuruses 150–1000 rubla. Konfiskeeritud omandi eest saab kuni 10 000 rubla. «Talvepaleed ei võta keegi ära,» resümeeris Kommersandile keisrikoja advokaat German Lukjanov.