Ametlike andmete kohaselt võitis üleeilsed Vene duumavalimised ülekaalukalt senine võimupartei Ühtne Venemaa. Kui seni oli erakonna käes 238 saadikukohta, siis nüüd peaks see kerkima tunduvalt üle 300.
Kolm lojaalset erakonda jäid samuti parlamenti alles, kuid liberaalseid Kremli oponendid jäid sealt eemale, kirjutab Raadio Vaba Euroopa, reastades kuus järeldust, mis äsjastest valimistest teha saab.
Putini haare tugevneb
Venemaa president Vladimir Putin teatas valimiste järel, et Ühtne Venemaa saavutas hea tulemuse, kuid seegi võib olla olukorra alahindamine. Tunduvalt üle 300 lojaalse saadiku duumasaalis tähendab seda, et Putin suundub 2018. aasta presidendivalimistele vastu olukorras, kus tal on parlament veelgi kindlama kontrolli all - see on aga üks tema valitsemise põhilisi töövahendeid.
Putin võib kasutada duumat selleks, et vastu võetaks tema võimulpüsimist toetavaid ja selle jätku soodustavaid õigusakte. Kui ta järgmist kuue-aastast presidentuuri soovib, pole tal raske seda võita. Praeguse põhiseaduse kohaselt poleks tal küll võimalik uuesti presidendiks kandideerida kuni aastani 2030, mil ta on 78-aastane, aga konstitutsiooniline enamus parlamendis aitaks ka seda takistust soovi korral ületada.
Osavõtuga trikitamine töötab...
Vene majanduslik olukord on alati tugevalt Putinit toetava partei mainet veidi mõlkinud ning seetõttu võttis Kreml kasutusele mitmeid meetmeid, et hoida Ühtset Venemaad duumas edaspidigi tugevana.
Vaatlejate hinnangul pingutas Kreml selle nimel, et valimistest osavõtt jääks madalaks - nii näiteks toodi selle toimumine üle detsembrist septembrisse, lühendades nii kampaania jaoks jäävat aega ja tabades valijaid suve lõpul, mil on suurem tõenäosus, et nad üldse hääletama ei tule. Nii muutusid kaalukamaks aga valijate hääled, keda on võimalik mõjutada, kelleks on näiteks avaliku sektori töötajad, sõdurid ja isegi psühhiaatriahaigla patsiendid.
Taktika paistab olevat osutunud edukaks: üleriiklik valmisaktiivsus oli 47,81 protsenti, mis on tunduvalt madalam eelmise hääletuse 60 protsendist. Toona pidi riik kriitikute sõnul hääli massiliselt võltsima, et saavutada vajalik tulemus.
Valimisest osavõtt oli madal isegi suurlinnades, kus elavad tavaliselt opositsioonitoetajad ning venelased, kes tahavad, et midagi riigis muutuks. Moskvas käis valimas ligi 35 protsenti valimisõigusega kodanikest, Putini kodulinnas Peterburis aga veelgi vähem.
... või ei?
Ühtse Venemaa jaoks tähendab madal valimisaktiivsus seda, et võimu legitiimsuse mõttes läheb see kalliks maksma.
Kui Putin liberaale paika paneb, rõhutab ta tihti enamuse võimu olulisust, kuid nüüd hakkab duuma esindama esimest korda Nõukogude Liidu järgsel ajal vähemat kui poolt valimisõigusega elanikkonnast.
Madal valimisaktiivsus tähendab küll seda, et Ühtsel Venemaal on duumas rohkem kohti, kuid ühtlasi ka seda, et nende mandaat rahva seas on senisest nõrgem. Putini jaoks võib probleemseks osutuda teinegi aspekt - kuigi Kreml on kujutanud äsjasi valimisi sammuna demokraatia suunas, on miljonid venelased jäänud nüüd hääletoruta ning see võib omakorda tugevdada võimutuse tunnet, mis sütitas 2011-2012 aastal protestiliikumist.
Opositsiooni bluus
Esmakordselt pärast 2003. aastat valiti pooled duuma 450 saadikust mitte parteinimekirjade kaudu, vaid ühemandaadiliste valimisringkondade abil. Opositsioonile tekitas see algul rõõmust peapöörituse - nüüd saavad ka sõltumatud kandidaadid ja valimiskünnise alla jäävate erakondade esindajad võimaluse parlamenti pääseda.
Tegelikkuses kujunes asi teistsuguseks - mitte ükski liberaalne opositsioonikandidaat ei võitnud ühtegi kohta. Senise duuma viimane selline inimene Dmitri Gudkov jäi Mosvas alla Kremlile truule endisele peasanitaararstile Gennadi Oništšenkole ja samasugune saatus tabas ka Venemaal vangis istunud endise oligarhi Mihhail Hodorkovski toetatud Maria Baronovat.
Valimised ei lahendanud Putinit mittetoetavate kodanike ja poliitikute seas enne hääletus ringlenud küsimust: kas tuleks pigem valimistest osa võtta ja loota, et õnnestub midagi muuta, või hoopis neid täielikult boikoteerida. Kreml saab jällegi nüüdse hääletuse järel väita, et ühiskond ei toetagi liberaalseid opositsioonipoliitikuid, muidu oleks nad ju parlamenti valitud.
Varjatud oht?
Samal ajal kui ühemandaadilite valimisringkondade kaudu ei jõudnud ükski opositsionäär duumasse, saatis edu mitmeid tulihingelisi Putini toetajaid. Lisaks Oništšenkole pääsesid parlamenti näiteks ka geiõiguste veendunud vastane Peterburist Vitali Milonov ja Kremli-meelne teleajakirjanik Pjotr Tolstoi.
Kuid pikas perspektiivis võib ühemandaadiliste valimisringkondade kasutamine osutuda Putinile ohtlikuks. Mõned Kremli kriitikud väidavad, need, kes pidid häälte eest võitlema ja kindlaid oponente seljatama, on loomult sõltumatumad ja vähem valmis parteiliini järgima.
Välistegur
Pärast 2011. aasta ulatusliku valimispettuste skandaali peeti nüüdseid valimisi Kremli võimaluseks end heast küljest näidata, sest Venemaa tahab lahti saada Ukraina-agressiooni tõttu kehtestatud Euroopa Liidu ja USA sanktsioonidest.
Nii vahetaski Venemaa keskvalimiskomisjonis välja selle pikaaegse juhi Vladimir Tšurovi, kes oli saanud oma oskuse tõttu võimude kasuks hääli välja võluda hüüdnime Mustkunstnik. Tšurovi järglaseks sai inimõiguste eest võitleja Ella Pamfilova.
Siiski on väheusutav, et praegused valimised muudaks välisriikide valitsuste hinnanguid selle kohta, et Venemaa on sügavalt ebademokraatlik riik. Juba on ka äsjaste valimiste puhul välja ilmunud mitmed valimispettuste süüdistused.
Lääne silmis õõnestab hääletuse legitiimsust seegi, et valimas said käia ka Krimmi elanikud. Venemaa annekteeris Ukrainale kuulunud poolsaare 2014. aastal. USA teatas päev enne valimisi, et Venemaa okupeeritud Krimmis nad valimiste korraldamist seaduslikuks ei pea ning ei kavatse ka selle tulemusi tunnustada.
