Venemaa majandusarenguministri Aleksei Uljukajevi vahistamine süüdistatuna kahe miljoni dollari suuruse altkäemaksu võtmises on juhtum, mida Moskvas ammu kardeti. President Vladimir Putini korruptsioonivastase võitluse sildi all võetakse teistele hoiatuseks kinni järjest kõrgemaid ametnikke, puutumatute ring muudkui väheneb. Pealegi, mida vähem nn renti on Venemaa eliidil jagada, seda karmimad võtted käiku lähevad.
90ndate algul Venemaa majandusreformide läbiviijate hulka, nn Jegor Gaidari meeskonda kuulunud Uljukajev on alates 1991. aastast esimene ametisolev Venemaa minister, kellel on käed raudu löödud. Õhtul pääses ta siiski eeluurimisvanglast, kuid pandi kohtu otsusega esialgu koduaresti. Hiljem teatas Kreml ka Uljukajevi vallandamisest.
Venemaal pole kõrge riigiametniku või mõjuka ärimehe vahistamine kunagi lihtsalt kriminaalasja uurimise järgmine faas, vaid sellega annab Kreml tavaliselt eliidile ja ühiskonnale sõnumi edasi. Ministri vahistamine tähendab mängureeglite muutmist Venemaal.
Küsimus on, milliste mängureeglite muutusest tahtis president Putin ministri vahistamisega teatada. See on niigi selge, et Uljukajevi vahistamise otsustas Putin ainuisikuliselt.
Üks sõnum on kindlasti see, et Venemaal on alanud veelgi ulatuslikum jahihooaeg. Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) ja uurimiskomitee on Putinilt saanud piiramatu voli tippametnikke ja suurärimehi vahele võtta ning seda ka avalikkusele demonstreerida. Mõni on seda juba nimetanud suureks terroriks ametnike vastu. See on aga eraldi küsimus, milleks üsna korrumpeerunud eriteenistused Putini volitusi ära kasutavad.
Tippametnike korruptsiooni paljastamisega alustas Putin pealtnäha rahva rõõmuks enam-vähem samal ajal, kui Kreml algatas Krimmi Venemaa rüppe tagasi võtmisega patriotismilaine. Venemaal on aga paljud asjad nihkes ning erandiks pole ka võitlus korruptsiooni vastu.
Jah, tavaline Vene inimene vihkab ametnikke ja mida kõrgem ametnik, seda rohkem rahvas teda vihkab, sest Venemaal on aksioom, et kõik ametnikud võtavad meelehead. Võitluse tegelik põhjus on aga mujal.
Postimehe jaoks sõnastas selle Kremli administratsiooni endine töötaja, poliittehnoloog Andrei Koljadin, kes kuu alguses osales Venemaa presidendi administratsiooni sisepoliitika valdkonna uue juhi Sergei Kirijenko kohtumisel Moskva tuntumate politoloogidega.
«Putin võitleb korruptsiooni vastu, aga mitte sellepärast, et korruptsioon on halb, vaid sellepärast, et ressursside turul võtsid nad (korruptandid – J. P.) varem ära ülejäägid, aga nüüd nad võtavad ära [riigile] vajaliku [raha],» ütles Koljadin.
Juba peaaegu kaks aastat kestva majanduslanguse ja lääne sanktsioonide tõttu on kõvasti vähenenud rikkuse hulk (nn rent), mida eliit saaks omavahel ümber jagada. Teadjad inimesed ennustasid juba hulk aega tagasi, et rendi vähenemine toob paratamatult kaasa kõva ja halastamatu võitluse.
Kaks miljonit dollarit altkäemaksu soodsa majandusotsuse eest pole Venemaal mingi suur summa, seda enam veel ministrile. Headel aegadel oleks see ära makstud nii, et silm ka ei pilgu. Paistab, et enam mitte.
Üllatav on, et korruptsioonivastase võitluse vikat lõikab Venemaal järjest madalamalt ehk kõrgemaid päid ning ei kavatsegi peatuda. Algul vahistati järjest linnapeasid, siis pandi värvikate kaadrite saatel käed raudu kolmel kuberneril, kellele järgnesid kõrged jõuametnikud.
See kõik jätkub – samal päeval Uljukajeviga pandi käed raudu Kemerovo oblasti kahel asekuberneril ja sealse uurimiskomitee osakonna juhil. Nüüd siis oli ministri kord ja sündmuste loogika järgi ei jää ta viimaseks selle kaliibriga ametnikuks.
Enam ei imestaks Venemaal ilmselt keegi, kui järgmisena löödaks käed raudu mõnel peaministri asetäitjal. Varem oleks see täiesti välistatud olnud, sest Kreml tahtis alati näidata, et kõrgemad riigiametnikud on püha klass. Kui neid oli vaja millegi eest karistada, siis tegi seda Putin ise ja vaikselt.
Nüüd on Putin puutumatute kasti aga õige väikeseks teinud. Kindlasti piirneb see tema perekonnaga ja selle lähikonda kuulujatega, tõenäoliselt kuuluvad sinna ka tema vanad sõbrad ja võitluskaaslased ning jõuametkondade juhid.
Uljukajevi loo teeb muidugi eriti huvitavaks seotus Venemaa riikliku naftahiiglase Rosneftiga, mis on üldse maailma üks suurima naftatootja. Vene uurimiskomitee andmetel pressis Uljukajev need kaks miljonit dollarit välja Rosneftilt selle eest, et tema ministeerium annaks soodsa hinnangu teise riikliku naftafirma Bašnefti aktsiate müümiseks Rosneftile. Venemaal nimetati seda tehingut millegipärast privatiseerimiseks.
Rosnefti juht on Igor Setšin, pikaaegne president Putini lähim abi, keda peetakse Venemaal üheks kõige mõjuvõimsamaks meheks Putini järel. Setšinil olid ja on siiani väga head sidemed Venemaa eriteenistustes, eelkõige FSBs.
Kes Venemaa reaalsust tunneb, saab aru, et peab olema täielik nahaal isegi Venemaa mõttes, et minna Setšini käest altkäemaksu nõudma. Minister Uljukajevit on raske kahtlustada selles, et ta mängureegleid ei tea. Kui selgub Setšini roll kogu selles loos, võib saada ka vastuse, millega on Uljukajevi juhtumi puhul tegemist.
Uljukajevi lugu on järjekordne näide, et Venemaal ei ole miski nii, nagu ametlikult näib. Eriti kui arvestada, et sellise tasemega müügiotsused võetakse vastu kõige kõrgemal tasemel Kremlis ehk need teeb Putin ise.
Ja veel kord – ka summa on Venemaa tippkorruptsiooni jaoks naeruväärne. Eriti kui tuletada meelde paari kuu tagust lugu samuti korruptsioonis kahtlustatava Venemaa siseministeeriumi polkovniku Zahhartšenkoga, kellelt leiti 120 miljoni dollari väärtuses sularaha. See näitab palju ilmekamalt korruptsiooniskeemides liikuvaid summasid.
Tähelepanuväärne on detail, et Rosnefti julgeolekuteenistuse juhiks võttis seesama Setšin suvel tööle FSB viimase aastakümne ühe legendaarsema kindrali Oleg Feoktistovi. Viimati töötas ta FSB sisejulgeolekuteenistuse asejuhina. Just see FSB teenistus on aga peaaegu kõigi viimaste aastate Venemaa suurimate korruptsiooniuurimiste taga. Feoktistov juhtis FSBs kümnete kõrgete riigiametnike vahistamist. Ta oskab selliseid asju läbi viia.