Reportaaž varemeis Iraagist: purustav sõda ISISt ei murra

Loo autor koos Iraagi armee eriüksuslasega. Foto: Peeter Raudsik

Põhja-Iraagis ringi liikudes hakkavad silma teravad erinevused selle vahel, kuidas elavad inimesed Kurdistani autonoomses piirkonnas ja mujal. Kurdi linnadest vaatab majandussurutisele vaatamata vastu rahu ja tänavail käib vilgas elu, samal ajal kui hiljuti veel ISISe kalifaati kuulunud alad vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel on inimtühjad ja varemeis.

Alustades sõitu Kurdistani suurimast keskusest Erbilist ISISe valduses oleva Mosuli poole, võib näha laiu teid ja tihedat autovoolu. Pilt muutub täielikult pärast viimast ametlikku kurdide kontrollpunkti. «Siit algab eikellegimaa,» sõnab kurdi kolonel muiates.

Vähem kui kaks kuud tagasi olid need alad ISISe kontrolli all, enne kui kurdide pešmerga  pealetungi alustas. Majadel ja plagudel meenutavad hiljutisi lahinguid langenud kurdi sõdurite pildid. Hukkunud näivad peaasjalikult olevat noored, 20ndates eluaastates mehed.

Viimase kontrollpunkti juurde on tekkinud tihe autorivi. «Nad on tulnud vastu oma lähedastele, keda oodatakse tagasi endise kalifaadi aladelt,» seletab kohaliku abiorganisatsiooni töötaja Peshwar Baker. Tema ja ta venna Mariwani juhitav organisatsioon Bring Hope viib meditsiinitarbeid nii Iraagi armeele kui põgenikelaagritesse.

Kunagi elas Mosulis ligi kaks miljonit inimest, kuid nüüd sõidavad meile sealtpoolt vastu vaid üksikud tolmused masinad. Mosuli ja Kurdistani vahelisele teele jäävad purustatud kummituskülad, kus üksikutel hoonetel lehvivad pešmerga üles tõmmatud punavalgerohelised päikeselipud.

Elanikud on sealt sõja tõttu lahkunud. ÜRO andmetel on Kurdistani praeguseks saabunud üle pooleteise miljoni sõjapõgeniku, kes elavad nii linnades kui ka laagrites. Mosulisse viiva tee ääreski hakkavad silma valged telklinnakud, kus saavad korraga peavarju kümned tuhanded inimesed.

ISIS võitleb lõpuni

Kümmekond kilomeetrit enne Mosulit lõpeb pešmerga vastutusala. Nende kontrollitavat territooriumi piirab kahe meetri kõrgune muldvall, kuhu on iga paarisaja meetri järel rajatud liivakottide ja kiviplokkidega kindlustatud vaatluspunkt. Otsest ohtu ei paista siin enam olevat: mõned sõdurid parandavad kaitserajatisi, teised aga taovad kaarte ja joovad teed.

Kui kurdi võitlejatele on lahingutegevus suuresti lõppenud, siis Iraagi armee võitlus alles kestab. Linna lähiümbrust kontrollib Iraagi armee eriüksuslaste Kuldne Diviis (araabia k al-firqa al-dahabiya). Enamik üksuse 12 000 võitlejast on koondunud just siia Mosuli alla. Neil meestel on juba selja taga verised heitlused ISISega Bagdadi lähistel Anbari provintsis.

Kartes sektipingeid ja rahvuslikke konflikte, ei soovi Iraagi keskvõim Mosulisse teisi sõdivaid osalisi lubada. Eeskätt on mure šiiidi relvarühmituste (araabia k hashd al-shabi) pärast, keda on varem korduvalt süüdistatud sunniitidest elanike tagakiusamises.

Viie kilomeetri kaugusel Mosulis asuvast rindejoonest on Assüüria kristlaste linn Bartella, kus Püha Georgi kiriku vahetus läheduses asub Kuldse Diviisi juhtimispunkt. Aeg-ajalt taamal kärgatavad plahvatused ei näi kedagi häirivat. Iraaklaste kõrval näeb seal ka välismaalasi.

Nii soomlasest parameedik kui ka Ameerika õhudessantdeviisi sõdurid jäävad kommentaare andes kidakeelseks. «Meil on Iraagi armee operatsioonide juures vaid nõustav ja toetav roll,» ütlevad kõik justkui ühest suust, korrates varemeis hoonete vahel riigijuhtide varasemaid avaldusi.

Ootamatult saabub juhtimispunkti Kuldse Diviisi ja Iraagi terrorismivastase võitluse juht Fadhil Jalil Al-Barwari. Mosuli rindejoonelt saabunud kurdi päritolu sõjaväejuht tänab meditsiinitarvete eest ja kaob nõustajate saatel kiiresti oma ruumidesse. Temaga koos saabunud konvoi sõdurid osutuvad aga jutukamaks.

Araabiakeelse vestluse käigus selgub, et edasiliikumist takistab kolm asjaolu.