See, mida Brexit lõpuks ikkagi tähendab Ühendkuningriigile ja maailmale laiemalt, pole praeguseks veel ikka päris selge. Ega isegi mitte see, kas Briti peaminister Theresa May suudab täita lubaduse käivitada Lissaboni leppe artikkel 50 hiljemalt tuleva aasta märtsis.
Küll aga on selge vähemalt üks konkreetne lisakoorma kandja: Eesti riik. Nimelt tähendas briti valija jaanipäevaotsus seda, et Ühendkuningriik kukkus ELi eesistujamaade järjestusest 2017. aasta teiselt poolelt välja.
Kui esialgsete plaanide kohaselt 2018. aasta esimesel poolel oma esimest eesistujarotatsiooni pidama pidanud Eesti esindajailt küsiti, kas nad oleksid nõus oma tegevuse pool aastat varasemale tõstma, jätkasid Tallinna esindajad usina õpilase rolli täitmist ja andsid oma jah-sõna pikema keerutamiseta.
Võib vaielda, kas Eestil tegelikult üldse oli valikut. Või kas meil õnnestunuks hädaabiks tulemise eest endale Brüsselilt midagi «kaubelda». Igal juhul on nüüd selge fakt, et eesistumine on tuleva aasta teises pooles, et suur osa meie ametnikkonnast nii Brüsselis kui Tallinnas teeb asjade varem planeeritust kiiremini valmis jõudmiseks korralikke ületunde ning suurima tõenäosusega on üks eesistumisele tooni andvatest teemadest sellesama Brexiti elluviimine.