Kõik alates Demokraatliku Partei aeglasest reageerimisest ja FBI ebapiisavast teavitustööst kuni Donald Trumpi skeptilisuseni mängis kaardid häkkerite kasuks. Föderaalse Juurdlusbüroo on kindel, et rünnakute tellijaks on Vene valitsus, kirjutab New York Times.
FBI eriagendil Adrian Hawkinsil oli eelmise aasta septembris Demokraatide Rahvuslikule Komiteele häirivaid teateid – vähemalt üks demokraatide arvutisüsteem oli sattunud Vene valitsusega seotud häkkerite rühmituse rünnaku alla.
Föderaalne Juurdlusbüroo oli asjaga ammu tuttav – nad olid juba mitu aastat üritanud häkkerite rühmitust koodnimega «The Dukes» Valge Maja, ministeeriumite ja isegi sõjaväe salastatud e-kirjade süsteemidest välja lüüa.
Agendilt kõne saanud demokraatide IT-abi Yared Tamene esimene reaktsioon oli guugeldada häkkerite rühmitust ja teha demokraatide arvutisüsteemides logikontroll, et häkkimisest jälgi leida.
Mees sõnas, et ei pööranud asjale erilist tähelepanu isegi pärast seda, kui Hawkins oli talle paari järgmise nädala jooksul korduvalt helistanud. IT-abi ei olnud isegi kindel, kas tegu on tõelise FBI agendiga.
Tegemist oli aga esimese küberluure ja infosõja märgiga, mis oli algatatud eesmärgiga mõjutada 2016. aasta presidendivalimisi. Luureametnikud usuvad, et see, mis algas lihtsalt informatsiooni kogumisega, muutus lõpuks ründetegevuseks Hillary Clintoni vastu – eesmärgiga kallutada valimisi tema rivaali Donald Trumpi kasuks.
Uuringud paljastavad, et demokraatide poolt oli tegu hulga käestlastud informatsiooni, aeglase reageerimise ja pideva küberrünnaku ohu alahindamisega.
Demokraatide ebalev koostöö FBIga tähendas seda, et võimalus Vene rünnakuid peatada lasti lihtsalt käest. Seetõttu said Vene häkkerid ligi seitse kuud Demokraatliku Partei süsteemides vabalt ringi vaadata, enne kui partei ladvikut asjast teavitati ning nad kübereksperdid oma süsteeme kaitsma palkasid.
Vahepeal olid häkkerid aga jõudnud juba partei süsteemidest edasi tungida, liikudes näiteks Clintoni kampaaniameeskonna juhi John D. Podesta erakontole. Isegi Podesta, kes oli 2014. aastal saatnud president Barack Obamale raporti küberprivaatsuse teemal, ei mõistnud rünnakute täit ulatust.
Selle aasta suvel vaatasid demokraadid nõutult pealt, kuidas nende erakirjavahetus ja salastatud dokumendid päevast päeva avalikkuse ette jõudsid. Vene luureagentuuride mahitusel postitasid WikiLeaks ja teised leheküljed järjepidevalt salastatud dokumente, millele USA meedia vastas kõmulise kajaga. Presidendikandidaat Donald Trump kasutas oma valimiskampaanias aga rõõmsalt häkitud e-kirjasid poliitilise relvana.
Viimaste päevade jooksul on skeptilise Donald Trumpi, riigi luureagentuuride ja kahe suurima partei vahel puhkenud avalik vaidlus selle üle, milliseid tõendeid tegelikult leidub Vene võimuladviku ja Vladimir Putini seotusest küberrünnakutega.
Kuigi rünnaku ulatusest ei ole veel täielikku selgust, on selge, et Ukrainas ja Euroopas katsetanud relva kasutati Ühendriikide vastu masendava efektiivsusega.
«Kellelgi ei tohiks selle osas mingit kahtlust olla,» sõnas Rahvusliku Luureagentuuri juht admiral Michael S. Rogers. «See ei olnud miski, mida tehti lihtsalt niisama või juhuslikult ning sihtmärk ei olnud kindlasti suvaliselt valitud. Tegu oli ühe riigi teadliku katsega oma tahtmine saavutada.»
Tegu on kõigi jaoks poliitiliste rünnakute hulgas ajaloolise maamärgiga. Seda loomulikult ühe erandiga – Donald Trump on kõik leiud kahtluse alla seadnud ja nimetanud väiteid Vene valitsuse sekkumisest naeruväärseks.
Nädalavahetusel ühendasid jõud neli mõjukat senaatorit – kaks vabariiklast ja kaks demokraati –, et Trumpi iganorantsetest väidetest hoolimata uurimuse algatamist nõuda.