Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Suursuguse gepardi ainus lootus on vangistus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Puu varjus oleskledes õhkub Heathcliffist graatsiat ja tugevust, kuid gepard on vangistatud traataia taha, mis mõnekümne aasta pärast võib olla tema liigikaaslaste ainus võimalik eluviis.

Mõne nädala eest avaldatud uuringust selgub, et vabaduses elab veel vaid 7100 täiskasvanud gepardit ja ilma kiireloomuliste uute kaitsemeetmeteta seisab liik silmitsi väljasuremisega.

Pretoria lähedal asuvas De Wildti gepardikeskuses elab suurtel kaitsealadel sadakond gepardit. Maailma kiireim loom on oma loomuliku elukeskkonna kadumise suhtes eriti tundlik – nende arvukus on viimase saja aastaga vähenenud umbes 100 000 isendi võrra.

Kasvava inimpopulatsiooni tõttu on gepardite elukeskkond vähenenud umbes 90 protsenti, näitab uuring.

Sunnitud inimestega kokku puutuma, lasevad põllumehed nad kariloomade kaitsmiseks maha. Samuti satuvad nad söödavate metsloomade püüdmiseks püstitatud lõksudesse ja nende järeltulijaid müüakse araabia maadesse eksootilisteks lemmikloomadeks.

«Gepardid unustatakse teiste suurte ohustatud liikide kõrval. Väga hirmuäratav on näha, mis nende arvukusega toimub,» sõnas De Wildti keskuse kaitseekspert Rita Groenewald. «See raport rõhutab ohu suurust, millest enamik inimesi pole teadlikudki.»

«Me võime ühe või kahe sugupõlve jooksul kaotada kõik vabaduses elavad gepardid. Peame harima inimesi koolis, jahiühinguid ja puudust kannatavaid kogukondi,» lausus Groenewald.

Gepardid ei kohane hästi kaitsealadel elamisega, sest nad vajavad ulatuslikku territooriumi ja piisavalt saakloomi. Samuti on noored gepardid kerge saak kotkastele, lõvidele ja hüäänidele.

«Välja tuleb arendada programmid, mis aitaksid geparditel ja inimestel kõrvuti elada ja ellu jääda,» ütles raporti kaasautor ja üks maailma juhtivaid gepardieksperte Laurie Marker. «On asju, mis saab selle jaoks ära teha. See annab põhjust lootuseks.»

Marker, kelle kontor asub Namiibias, on üritanud harida kohalikke põllumehi edukamalt kariloomi pidama, et vähendada massilist gepardite hukkamist. Ekspert tutvustas neile ka Anatoolia karjakoeri, kes elavad koos kariloomadega ja kaitsevad neid kaslaste eest. Gepardid väldivad suurekasvulisi Anatoolia karjakoeri ja eelistavad nendega võitlemise asemel taganeda.

Gepardite väljasuremine oleks neile oma elu pühendanud Markerile kujuteldamatu löök. «Nad on segu kiirusest ja elegantsist,» kirjeldas ta. «Nad on ilusad, erilised ja unikaalseimad kõigist kaslastest.»

Enamik praegu vabaduses viibivaid gepardeid elab Aafrikas, välja arvatud vähem kui 50 isendit, kelle koduks on Iraan. Aafrika mandril on nende põhilisteks elukohtadeks Namiibia, Angola, Zimbabwe, Lõuna-Aafrika Vabariik, Botswana ja Mosambiik. Zimbabwes on viimase 16 aastaga gepardite arvukus vähenenud 85 protsenti, 170 isendile.

Raporti autorid soovivad, et Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) kannaks gepardi kohe haavatavate liikide nimekirjast ohustatud liikide hulka, mis suurendaks oluliselt nende säilitamiseks eraldatavat raha ja muid toetusi.

Uurimuses kirjeldati gepardite eluviisi vabas looduses. Gepardid võivad saaki jahtides läbida kuni 3000 ruutkilomeetrit. De Wildti laadsete kaitsekeskuste geparditele loodud territooriumid ei ole sellega võrreldavadki. Enamik sealsetest geparditest on sugupuu jätkamiseks inimeste juures üles kasvatatud. Nad ei saa kunagi selgeks looduses ellujäämiseks vajalikke oskusi.

Selle asemel elab seitsmeaastane Heathcliff edasi – tervena, hästi toidetuna ja külastajate poolt imetletuna, kuid mitte kunagi päris vabana.

Tagasi üles