Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Krimmitatarlaste eestkostja: meie rahva kohtlemine näitab Ukraina sõltumatust Venemaast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Emine Džeppari sõnul pole ka paljud 2014. aastal Vene võimude saabumist tervitanud Krimmi elanikud seal nüüd toimuvaga rahul, ei julge seda aga tunnistada, sest kardavad sattuda julgeolekuteenistuste huviorbiiti. | FOTO: Toni Läänsalu

Venemaa on praegu oma kolmandal krimmitatarlaste hävitamise katsel, ütleb Ukraina infoministeeriumi esimene aseminister ja nende valitsuse ainus krimmitatarlasest liige Emine Džeppar.

33-aastase Džeppari perekonnalugu sisaldab nagu tema rahvuskaaslastelgi küüditamist ja kümnenditepikkust koju naasmise keeldu, läbi häda lõpuks esivanemate maale jõudmist ja 2014. aastal sinna taastekkinud Vene reaalsuse eest põgenemist. Ta ütleb, et Vene anneksioon tõi kaasa küüditamist mäletanud vanade krimmitatarlaste surmalaine, ning usub, et tema enese raseduse katkemise põhjustas seesama stress.

- Kui paljud neist tatarlastest, kes elasid Krimmis enne 2014. aastat, on praegugi seal?

Tatarlased moodustavad Krimmi elanikkonnast umbes 16 protsenti. Ametlikel andmetel on umbes 20 000 – 30 000 Krimmi elanikku tulnud sealt mujale Ukrainasse, põhiliselt Kiievisse, Lvivi ja teistesse suurtesse linnadesse. Me ei saa öelda, kui palju nende seast on krimmitatarlasi, sest rahvust ei panna sisepagulaste registreerimisel kirja.

Teiste andmete järgi on mujale Ukrainasse pagenud umbes 60 000 Krimmi elanikku. Arvatakse, et neist umbes pooled on tatarlased. Enamasti noored inimesed.

Inimesed nagu mina isegi ei taha end sisepagulastena registreerida. Paljud sisepagulased kardavad diskrimineerimist, kui selle staatuse saavad.

- Kas lahkumine tuli korraga või näeb pigem laineid?

See algas kohe pärast anneksiooni. Nimetame neid ideoloogilisteks sisepagulasteks. Mina olen üks selline. Neil inimestel polnud mingit soovi elada Vene reaalsuses ja nad andsid endast parima, et lahkuda Krimmist nii ruttu kui võimalik.

Laineid üksteisest eraldada ei saagi. Ühe aastaga hakkas aina rohkem Krimmi noori minema mujale Ukrainasse õppima.

Krimmitatarlastena oleme juba maksnud oma hinda kodumaa eest. Nõukogude ajal ei lubatud meil Krimmis elada. Aasta 1944, millest räägib Jamala laul, oli meie tragöödia, kui kõik krimmitatarlased – ajal, kui mehed olid sõjas – küüditati. Vanemad inimesed, naised ja lapsed. Nad pandi loomavagunitesse ja viidi suuremalt jaolt Usbekistani.

Pärast Jossif Stalini surma (1953. aastal - toim) said nad tagasi õiguse ringi liikuda, aga ei tohtinud elada Krimmis. Oli juhtumeid, kus omaaegsed küüditatud hakkasid 1970ndate keskpaigas Krimmi naasma ja aeti sealt uuesti minema.

Just sel põhjusel pole paljud krimmitatarlased valmis Krimmist lahkuma, isegi kui olukord on väga hull. Minu vanemate põlvkond, 50–60-aastased inimesed, olid 25–30-aastased, kui nad naasta said. Nad taastusid sellest kümnendeid.

Minu vanematel olid kaasas vaid kaks kohvrit ja mina. Neil ei olnud mitte midagi ja nad jäid lollis Nõukogude süsteemis ellu. Krimmis valitses šovinistlik õhkkond, venelased arvasid, et krimmitatarlased peavad sealt ära minema. Loomulikult nad teadsid, et on hõivanud meie kodud ja elavad meie majades.

Me ei tõstatanudki tegelikult majade õigusjärgsetele omanikele tagastamise küsimust, sest teadsime, et inimesed olid seal elanud kümnendeid. Me taotlesime vaid maad. Kuid ka seda küsimust ei lahendatud, sest 2014. aastani oli Ukraina suuresti Venemaa kontrolli all.

Krimmitatarlaste suhtes aetud poliitika oli parim illustratsioon vastuseks küsimusele, kas Ukraina on oma poliitikas iseseisev või sõltuv. Nüüd on ta iseseisev. Krimmitatarlasi on tunnistatud kui põlisrahvast. Me olime võidelnud selle eest, et meid tunnistataks kui põlisrahvast, mitte kui lihtsalt rahvusvähemust või mongolite-tatarlaste jäänust.

Kõigepealt üritas seda müüti luua Tsaari-Venemaa. Siis tekitas selle Nõukogude režiim, kes lisas teisegi müüdi: et me olime reeturid. Nad õigustasid meie küüditamist väitega, justkui võidelnuks meie mehed natsi-Saksamaa poolel. See polnud absoluutselt tõsi. See oli lihtsalt Stalini õigustus krimmitatarlaste genotsiidile.

- Millal teie pere Krimmi tagasi jõudis?

Minu isa elas nagu suur osa krimmitatarlastest Usbekistanis. Mõned neist kolisid Krimmile lähemale – Ukrainasse Hersoni ja ka Krasnodari, mis tänapäeval on Venemaa osa. Minu ema vanemad kolisid 1968. aastal Novorossiiskisse ja ostsid seal maja.

Minu isa läks Krasnodari arstiks õppima, seal õppis ka mu ema, seal nad tutvusid ja abiellusid ning ka mina sündisin Krasnodaris. Mina pole kunagi Usbekistanis elanud. Ja siis aastal 1988 kolisid nad Krimmi.

Algus oli väga raske, sest Nõukogude süsteem nõudis, et tööd taotledes peab inimene näitama passi. Seal seisis info rahvuse kohta ja niipea, kui nad nägid, et tegu on krimmitatarlastega, pandi pass kinni ja öeldi: «Vabandust, me ei vaja spetsialiste.» Enne seda tahtsid nad, et mu vanemad tuleksid tööle, sest haiglates nappis inimesi. Mu isa on kirurg ja ema hambaarst.

Kaks aastat pidid nad kolima majast majja, sest niipea, kui julgeolekuteenistused said teada, et krimmitatarlased üürivad seda kohta, tulid nad omanike juurde ja nõudsid, et nad välja tõstetaks. Kulus kaks aastat, enne kui nad sissekirjutuse said. Eluaset vahetama olid nad sunnitud kolm või neli korda.

Nõukogude süsteemi järgi ei saanud sissekirjutuseta tööd. Tööta ei saanud aga sisekirjutust.

Kaks aastat tegelesid nad ellujäämisega. Mu ema on hambaarst, aga elatus moosikeetmisest ja -müümisest, isa töötas taksojuhina.

See lugu oli krimmitatarlaste puhul väga tüüpiline. Paljudel on kõrgharidus, sest meie kultuuris annavad vanemad endast parima selleks, et lapsed saaksid haritud. Usbekistanis oli seetõttu tatarlasi kõrgetel kohtadel üle kogu riigi.

Vaatamata sellele jätsid krimmitatarlased võimaluse tekkides oma mugava elu, töökohad ja majad Usbekistanis, et naasta Krimmi. Meid kasvatati üles kodumaaigatsuse vaimus. Inimesed olid valmis kõigest loobuma selle nimel, et pääseda tagasi. On ohtralt lugusid, kuidas inimesed käisid Krimmis, tõid sealt tagasi õunu ning terve pere lõikas tükke ühest õunast ja nuttis. Nad tõid endale ka Krimmi liiva. See oli väga emotsionaalne side. Inimesed kannatasid.

- Kas sellele on mingi seletus, miks viidi krimmitatarlased  just Usbekistani? Näiteks lootus, et kuna nii usbekid kui ka teie räägite turgi keelkonna keelt, siis te sulandute sealse rahva sekka?

Seda, miks Stalin seda tegi, pole võimalik mõista. Nõukogude režiimile oli normaalne niimoodi käituda, nende jaoks polnud inimelu midagi väärt.

Miks Usbekistan? Valiti Kesk-Aasia riigid: Kasahstan, Kõrgõzstan; Usbekistani küüditati 80 protsenti. Seda pole tõestatud, aga võib-olla eeldati, et me assimileerume sama keelkonna rahva sekka ega taha enam kunagi Krimmi tagasi.

Pärast tagasi Krimmi minemist elasid inimesed kohutavates tingimustes. Minu onu pere sai võimaluse, mida ei tekkinud sugugi kõigil krimmitatarlastel – osta endale väike maja. Paljudel seda võimalust polnud, kuigi nad olid müünud oma maja või korteri Usbekistanis – Krimmis olid hinnad palju kõrgemad.

Onu kolme magamistoaga majas elas viis või kuus perekonda. Sest neil polnud kuhugi mujale minna, kui krimmitatarlased hakkasid massiliselt tagasi minema. Elati ka vagunelamutes.

Lisaks tekkis maahõivamise fenomen, sest Ukraina polnud valmis selle olukorraga tegelema ja seda küsimust tsiviliseeritult lahendama. Inimesed hakkasid maad lihtsalt hõivama ja neile tibatillukesi maju ehitama – näiteks ühe magamistoaga maju tervele perele, sest neil polnud rohkemaks raha. Ja sellistes kohutavates tingimustes elati rohkem kui kümme aastat.

Paljud haritud inimesed panid oma ülikoolidiplomid kappi ning läksid turule juur- ja puuvilju müüma. Nad hakkasid kasvatama sibulaid, kurke, tomateid. Et ellu jääda.

- Kui palju muutis Ukraina riigi teke?

Ukraina sõltus suuresti Venemaast. Loomulikult üritasid nad kuidagi olukorda lahendada, aga see polnud pädev. Ukraina üritas laveerida venelaste ja krimmitatarlaste vahel, et kokkupõrget vältida. Meie vahel oli alati ideoloogiline vastasseis, mitte füüsiline või usuline – krimmitatarlased on küll moslemid, aga väga rahuarmastavad, me oleme ennekõike eurooplased.

Teine asi on see, et Moskva teeskles, nagu poleks nemad küüditamise eest vastutavad. Pärast NSVLi kokkuvarisemist teatas Venemaa, et on NSVLi järeltulija, aga see seisnes vaid ressursside enda kätte saamises, nad isegi ei üritanud Ukrainat selle küsimuse lahendamisel aidata.

Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi annekteeris, polnud krimmitatarlastel mingit illusiooni, et Venemaa sinna õnne tooks. Meil on Venemaaga pikk ajalugu – esimene Krimmi anneksioon Katariina II poolt aastal 1783 tõi ka siis kaasa repressioonid, venestamise, usulise rõhumise. See sundis toona kolmandikku minu rahvast emigreeruma Osmanite impeeriumi. Katariina II tappis suure osa krimmitatarlaste eliidist.

Nüüd on käes meie rahva tragöödia kolmas lehekülg. Me loomulikult juba teadsime, et Venemaa annab endast kõik, et krimmitatarlaste hävitamine lõpule viia.

Paljud meie vanad inimesed hakkasid anneksiooni järel surema. Nad ei suutnud seda emotsionaalselt kanda. Kahe kuu jooksul pärast anneksiooni oli väga palju südameinfarkte ja muid surmasid samalaadsetel põhjustel. Oli palju juhtumeid, kus küüditamise üle elanud vanad inimesed surid, sest neile tundus, justkui oleksid nad taas sattunud aastasse 1944 – Venemaa oli taas Krimmis.

- Kus te ise elasite?

Kertšis, Venemaa piiri lähedal.

- Kas võiksite kirjeldada, kuidas anneksioon kohaliku silmade läbi välja nägi?

Ma räägiksin ühest sündmusest oma elus. 5. klassis vahetasin kooli, sest algklassides olin ma väga edukas õpilane – läksin Kertši parimasse kooli, see oli inglise keele süvaõppega. Ja ma olin selle uue kooli ainus krimmitatarlane.

See valitses päris šovinistlik keskkond. Kui me õppisime keskaja ajalugu, siis seal näidati taas meid kui mongoleid-tatarlasi, ning ma tundsin vihkamist.

Nõukogude historiograafia väitis, et krimmitatarlased on rahvas, kes tuli Krimmi. Aga tegelikult meie rahvas tekkis Krimmis. Kui te panete kümme krimmitatarlast üksteise kõrvale seisma, siis näevad nad üksteisest täiesti erinevad välja. Võib näha nii euroopalikke kui ka aasiapäraseid nägusid, tõmmusid ja kahvatuid. Nii meie ajalugu kui ka geenitestid näitavad, et meie rahvas tekkis kõigist neist hõimudest, kes Krimmis kunagi elanud on. Me oleme kokteil.

Nõukogude historiograafia muutis kõike. See üritas meid kujutada mongoli-tatari hordide jäänustena. Ma tundsin toona tõsiselt häbi selle pärast, et olen krimmitatarlane.

Ja siis oli juhtum, kus minu vene keele ja kirjanduse õpetaja kogus vanematelt allkirju paberile, millega nad avaldasid vastasseisu ukraina keele ja kirjanduse tundidele. Ja mina olin ainus, kellelt seda ei tulnud.

Krimmis oli kõige keskmes kogu aeg vene keel. See, kui venelased räägivad, et nende keelelisi õigusi Krimmis kuidagi piirati, on järjekordne müüt. Kogu Krimmi peale oli ainult üks ukrainakeelne kool ja see pandi 2014. aastal kinni.

- Kas ukraina keel siis lõpuks jõudis sellesse kooli?

Viis kuni seitse aastat hiljem tulid ukraina keel ja kirjandus ainena kord nädalas.

- Kuigi Krimm oli Ukraina riigi osa?

Jah.

Krimm oli autonoomne piirkond. De iure kehtis meil seal kolm keelt: vene, ukraina ja krimmitatari. De facto oli ainult vene keel.

Me hakkasime oma koole ehitama. Aastaks 2014 oli meil umbes 15 krimmitatari kooli. Logistiliste puudujääkide ja õpikute puudumise tõttu ei ütleks ma, et krimmitatari keelt oli seal hõlbus õppida. Igal pool oli vene keel.

- Kus te oma emakeelt siis õppisite? Kodus?

Bingo. Minu isa oli selle poolest väga range, ta ei lasknud kodus vene keelt rääkida. Ta kutsus meid korrale iga kord, kui kuulis mind, õde või väikevenda vene keelt rääkimas. Me rääkisime kodus krimmitatari keelt. Kuid see oli köögitase.

Kui ma olin umbes 17–18-aastane, hakkasin lugema ajalehti. Meil oli paar krimmitatari ajalehte ja ma ei saanud sealt midagi aru, sest kirjakeel on täitsa teistsugune. Kui hakkasin ka sõnavara õppima, siis aasta pärast suutsin rääkida soravat kirjakeelt.

- Mis seis on praegu mujal Ukrainas? Millised on krimmitatarlaste võimalused oma emakeelt õppida?

Tarass Sevtšenko Ülikoolis on krimmitatari keele ja kultuuri teaduskond. See on Ukraina parim ülikool. Nad avasid teaduskonna 2014. aastal.

Et meil pole nii palju inimesi, et krimmitatarlaste koole avada, on meil nädalalõpukoolid. Minu tütar on seitsmeaastane, tema käib sellises. Ta õpib seal pisut krimmitatari tantse ja laule ja keelt.

Loomulikult räägime emakeelt kodus. Ma olen pärinud oma isalt kombe panna oma lapsed rääkima krimmitatari keelt. Muidu poleks meil mingit võimalust.

- Mis anneksiooni ajal juhtus?

Olen ise endine ajakirjanik. Töötasin kohalikus ainsas krimmitatari telekanalis. See oli erakanal, sellest sai krimmitatarlaste jaoks fenomen –  kultuurilise ja sotsiaalse ärkamise platvorm. Me tegime tõeliselt häid saateid, mida pakkusime kolmes keeles: ukraina, krimmitatari ja vene.

Toona töötasin seal telekanalis ja fixer’ina (isik, tihti kohalik ajakirjanik, keda teised väljaanded palkavad oma ajakirjaniku abistamiseks - toim) ingliskeelsetele kanalitele. Me liikusime kogu Krimmis – alustades sõjaväebaasidest, mille võtsid üle need eraldusmärkideta hambuni relvastatud sõjaväelased. Me teadsime, et nad olid Venemaalt, aga Venemaa ja Vladimir Putin isiklikult eitasid seda.

Need sõjaväelased seisid kesktänavatel. Inimesed olid hirmul, keegi ei teadnud, mida oodata, kardeti, et algab sõda. Paljud pered, kellel oli selleks võimalus, hakkasid Krimmist lahkuma.

Ukraina ei osutanud vastupanu. Ukraina väed Krimmis ei saanud käsku võtta relvad ja võidelda. Kõik olid desorienteeritud. Ukrainal polnud tol ajal presidenti, meil polnud poliitilist liidrit, kes võtnuks selle vastutuse. Ma arvan, et NATO maad andsid ka nõu, et me ei peaks sõda alustama, sest keegi ei uskunud, et pärast Krimmi tuleb Donbass. Kõik arvasid, et Venemaa on rahul vaid Krimmiga ja sellega on kõik.

Kuid paar nädalat pärast seda, kui Venemaa mängleva kergusega sisenes, hõivas ja okupeeris Krimmi, algas sõda Donbassis. Ka seal olid tšetšeenid ja Vene sõjavägi ning Venemaa teeskles, et nemad pole seal, et need seal on kohalikud omakaitseväelased, et see on Ukraina kodusõda.

Naastes Krimmi aastal 2014, tahaksin sellest rääkida ühe loo. See oli täpselt see punkt, kui ma mõistsin, et Venemaa on seal. Oli nn referendumi päev, 16. märts. Tuhandete toona Krimmi tulnud ajakirjanike jaoks oli üks väike pressiruum. Seal andsid okupeeriva jõu esindajad kord tunnis infot nn rahvahääletuse kohta. See koht oli tibatilluke, ülerahvastatud, täis statiive ja ajakirjanikke. Kohta, kus tulemusi teatati, pääses läbi kitsa käigu. Üks vene kaameramees pani oma statiivi täpselt selle käigu keskele ja asus filmima.

Euroopa ajakirjanik tuli selle kaameramehe juurde ja palus tal väga viisakalt see koht vabastada. Vastus oli väga jultunud: «See on nüüd Venemaa ja see on minu maa. Ära sina tule mulle ütlema, kus ma võin või ei või seista. See on minu õigus valida.»

Ma olin sellest vaatepildist tõsiselt rabatud. Ma vihkasin seda mõtet, aga mõistsin, et Venemaa on juba seal. Tol hetkel otsustasin, et ei saa endale lubada Vene reaalsuses elamist.

Poole aasta pärast saime kolida, sest mu abikaasa on ärimees ja ta pidi oma firmad seal kinni panema. Mul olid mu oma mured – raseduse katkemine.

Jäin rasedaks veebruaris. Ma kõndisin väga palju, peaaegu ei maganud, tegin kogu aeg saateid. Olin stressis.

18. mai on traditsiooniline päev, kui me mälestame küüditamises hukkunuid. Igal aastal korraldame sellel päeval suure mälestusürituse Simferopoli keskväljakul, kuhu tulevad krimmitatarlased kogu Krimmist, kümned tuhanded inimesed. 2014. aastal keelati selle keskväljakul pidamine ära.

Meile öeldi, et kui te tahate seda üritust korraldada, siis tehke see krimmitatarlaste surnuaia juures. Me otsustasime mitte minna surnuaeda, vaid ühte kohta valdavalt krimmitatarlastega asustatud Simferopoli äärelinnas. Kogunesime seal, mul hakkas seal väga halb. Nädal hiljem mu rasedus katkes.

- Millal te viimati ise Krimmis käisite?

2015. aasta novembris. Kui asusin valitsuses tööle, öeldi mulle, et ma ei saa enam Krimmi minna, sest see oleks väga riskantne.

Okupatsioonivõimud kasutavad iga võimalust Ukraina Krimmist välja tõrjumiseks. Ei mingeid ukraina koole, ei mingeid ukraina inimesi, ei mingeid ukraina aktiviste. Nad panevad inimesi vangi, inimesed «lähevad kaotsi», otsitakse läbi maju – peamiselt krimmitatarlaste omi –, korraldatakse väga valikulist õigusemõistmist.

Sellised asjad külvavad inimestesse hirmu. Ühelt poolt üritatakse välja tõrjuda aktiivseid inimesi nagu mina. Nad üritavad inimestes tekitada niisugust hirmu, et nood ei tahaks üldse rääkida. Seal on muutunud tavapäraseks pealekaebamised: kui su naabrid teavad, et sa armastad Ukrainat või ilmutad Ukraina-meelsust, teatavad nad sellest julgeolekuteenistustele.

- Milline on elu praeguses Krimmis, mida teile kirjeldavad vanemad?

Esimese poole aasta jooksul pani Venemaa Krimmi palju raha. Palgad kerkisid kaks-kolm korda. Nad lubasid ehitada üles teed, anda sotsiaalset toetust. Kuid pärast kärbiti palku, hinnad kerkisid väga kõrgeks, energiaga läks kitsaks, kaupadega läks kitsaks.

Paljud enne Venemaa poolt olnud pettusid, aga nad püsivad vait. Nad ei ütle, et ei taha enam Venemaad, sest enamasti olid nad oodanud NSVLi. Nad ei oodanud, et tänapäeva Venemaa on militaarriik. Et ei tule kommunismi, et kui nad tahavad vastupanu osutada või ei toeta uut poliitikat, saavad nad karistada.

Ukrainaga oli meil see vabadus, et inimesed võisid öelda, mida tahtsid, Venemaal nii pole. Taas võidakse sinu peale kaevata, sa võid sattuda vangi. Seda tehakse, et hoida hirmu üleval – selleks peavad inimesed rääkima piinamisest, vangistusest, kriminaalprotsessidest –, et rahvas teaks, et nad võivad olla järgmised, ja oleks vait.

Kui te ajakirjanikuna tahate seal intervjuud teha, siis võin garanteerida, et inimesed kardavad teiega rääkida. Nad ütlevad, et neil on hea elu, sest julgeolekuteenistused on kõikjal. Millal iganes koguneb krimmitatarlaste hoone ette rohkem kui kolm-neli autot, hakkab keegi ringi nuuskima.

Venemaa teine kuritegu on see, et nad toovad taas Krimmi sisse venelasi – samamoodi nagu aastal 1944.

- Kuidas on elu nüüd Kiievis?

Hea, et lõikasime läbi nabanööri, mis sidus meid Venemaaga. Ukrainlased on silmad avanud ja näinud, et Venemaaga pole mingit vendlust. Alles nüüd hakkab tekkima ukraina identiteet.

Poliitikas pole enam Venemaad. Mis on loomulikult hea. Sellegipoolest oleme sõltuvad rahvusvahelistest partneritest: EList, USAst, NATOst.

- Miks te ütlesite, et kõik ei taha end sisepagulasena registreerida?

Paljud ei taha end sisepagulasteks kutsuda, sest nad peavad end ukrainlasteks ja leiavad, et okupatsioon ei tohiks nende kui ukrainlaste staatust muuta.

Teine asi on see, et aeg-ajalt – eriti just Donbassist tulnutega – tuleb ette diskrimineerimist. Sest on müüt, mis mõnikord võib paika pidada, et Donbassist tulnud on separatistid, kes pidid sõja tõttu minema mujale Ukrainasse, kuid nad ikkagi armastavad Venemaad, nad lihtsalt tulid Ukrainat ära kasutama.

Sestap üritame nüüd lepitada sisepagulasi ülejäänud ukrainlastega. Ukraina rahvastik on väga kirju: Donbass oli teatud identiteediga piirkond; Kiiev, Lviv, Krimm – need on erineva kujuga pusletükid. Täna ütleme, et Ukraina on alles kolmeaastane laps, kes õpib kõndima.

Krimmitatarlased

  • Turgi keelkonna keelt rääkiv rahvas, kes tekkis Krimmi poolsaarel 13.–17. sajandil.
  • 19. sajandi lõpuni olid nad Krimmi poolsaarel suurim rahvusrühm.
  • 1944. aastal otsustas Nõukogude Liit kogu selle rahvusgrupi, sealhulgas samal ajal Nõukogude Liidu eest sõjas olnud meeste pered, Kesk-Aasiasse küüditada. Krimmi naasmine keelati krimmitatarlastele aastakümneteks.
  • Krimmis ja mujal Ukrainas elab ühtekokku umbes 300 000 krimmitatarlast. Suurimad väljaspool Ukrainat elavad krimmitatarlaste kogukonnad on Usbekistanis (üle 10 000 inimese) ja Türgis (eri hinnangutel 150 000 kuni kuus miljonit inimest).
Tagasi üles