Suri Joseph Goebbelsi erasekretär

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brunhilde Pomsel eelmisel aastal.
Brunhilde Pomsel eelmisel aastal. Foto: Christof Stache/AFP/Scanpix

Saksamaal heitis hinge 106-aastane Brunhilde Pomsel – naine, kes oli sekretäriks Natsi-Saksamaa režiimi propagandajuhile ja ühele suurimale kurjategijale Joseph Goebbelsile.

Oma töö iseloomu tõttu olid Pomselil Goebbelsiga väga lähedased suhted. Naine oli üks viimaseid elusolijaid natside tippjuhtkonna personalist ja oma kogemustest hakkas ta rääkima alles vanas eas.

Eelmisel aastal valminud dokumentaalfilmis «Saksa elu» väitis ta, et ei teadnud mitte midagi ligi kuue miljoni juudi mõrvamisest holokausti käigus. Ta lisas, et ei tunne süüd – kui ei hakata just süüdistama tervet tollast Saksa rahvast.

1911. sündinud Pomsel töötas esmalt hilisteismelisena masinakirjutajana ühe juudist kindlustusmaakleri juures, enne kui sattus sarnasele tööle kellegi parempoolse vaadetega kirjaniku heaks. Kuigi sakslanna väitis, et on alati olnud apoliitiline, liitus ta aastal 1933 natsiparteiga – et saada töökoht Saksamaa rahvusraadios.

Pomseli oskuslikkus masinakirjutajana tõi ta aastal 1942 Joseph Goebbelsi alluvusse, kus ta asus ametisse sekretärina. Ta kirjeldas natsiroimarit kui natuke lühikest, ent kena väljanägemisega meest, kes oli alati hästi hoolitsetud ja riides – ent samal ajal kergelt ülbe.

Korduvalt rõhutas naine, et ta oli lihtsalt sekretär ja teadis väga vähe natside julmustest. «Need inimesed, kes ütlevad täna, et nad oleksid teinud rohkem nende vaeste hukkamõistetud juutide heaks… Ma usun tõesti, et nad mõtlevad seda siiralt,» lausus Pomsel filmis. «Aga nad poleks seda samamoodi teinud.» Samal ajal on ta korduvalt rõhutanud, et ei tunne end oma ülemuste kuritegude pärast süüdlasena.

Sõja lõpul langes Pomsel Nõukogude vägede kätte ning järgmised viis aastat veetis ta vangilaagrites. 1950 taasliitus ta Saksa rahvusringhäälinguga, kus töötas järgmised 20 aastat.

Oma kogemustest ei rääkinud ta kordagi kuni 2011. aastal antud ajaleheintervjuuni, ning seejärel mullu valminud dokumentaalfilmini.

Pomsel suri Münchenis vaid mõned päevad pärast oma 106ndat sünnipäeva. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles