Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rindel käinud klassivennad: Ukrainas imet ei sünni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Praegu Lvivi ülikoolis magistrantuuris õppiv Roman Kulõk (vasakul) ja Kiievis müügimehena leiba teeniv Rostislav Kovbuz 2015. aastal veel vabatahtlikena. | FOTO: Jaanus Piirsalu

«See pole reaalne, et ühe päevaga muutub meie riigis kõik teiseks, me peame oleme valmis edasi võitlema. See ei ole nii, et täna on Maidanil revolutsioon ja homme on kõigil suured palgad,» räägib 23-aastane Kiievi müügimees Rostislav Kovbuz.

Rostislav on kindlalt seda meelt, et kolm aastat pärast Maidani väärikusrevolutsiooni, milles hukkus üle saja inimese, liigub Ukraina küll aeglaselt, aga vääramatult uut arenguteed pidi. Paljud tema põlvkonnakaaslased pole aga ideaalide purunemisele ja Donbassi sõjaga kaasnenud majandusdepressioonile vastu pidanud ning emigreeruvad Ukrainast.

«See ei ole üldse võimalus, õigemini see on viimane võimalus,» räägib Rostislav. «Ükskõik kui halb Ukrainas praegu ka poleks, tuleb püüda elu paremaks teha. Milleks me siis üldse Maidanil pingutasime.»

Emigreerumise teema on Ukraina avalikkuses viimasel ajal teravalt üleval olnud tänu Kiievi noore eduka ettevõtja Artur Orudžalijevi kolimisele Ameerikasse.

Orudžalijev süüdistas oma lahkumises Ukraina võime, et need pole Maidani-revolutsiooni järel peale lubaduste andmise teinud midagi reaalselt olulist. See sunnib tema sõnul just edukaid inimesi välismaale kolima, sest nad ei tunne ennast kodumaal vajalikena. Orudžalijevi väitel järgib ta emigreerudes kümnete oma tuttavate eeskuju.

Ühe näitena, kus Orudžalijevi väitel oodatakse haritud ukrainlasi, tõi ta Eesti. «Eestis töötatakse väga aktiivselt Ukraina spetsialistide jahtimisel. Neil on, mida pakkuda. Nad korraldavad Kiievis üritusi, ostavad reklaami ja tellivad PR-artikleid erialastes väljaannetes,» väitis Orudžalijev.

Rostislavi klassivend Lvivist Roman Kulõk on osaliselt Orudžalijeviga nõus.

«Kõik need reformid, mida Ukrainas tehakse, see on kurb lugu tegelikult. Kui ise Ukrainas elaksite, te mõistaksite, et tegelikkuses need ei tööta nii, nagu algul lubatakse,» räägib Roman. «Aga ma ei ole pessimist. Ukrainas on endiselt palju aktiivseid inimesi, kelle vaim pole nõrkenud.»

Roman ise kuulub liikumisse, mis võitleb aktiivselt metsa salakaubanduse vastu Lääne-Ukrainas.

Kaks aastat tagasi jätsid juba Maidani revolutsioonis aktiivselt osalenud klassivennad Rostislav ja Roman kaheks kuuks pooleli oma juuraõpingud ning sõitsid vanematele ja kursusekaaslastele ütlemata rindele, kus sel hetkel oli Ukraina üksustele tõsiselt raske aeg. See oli jaanuari keskel 2015. aastal, kui separatistid alustasid vastupealetungi Donetski ümbruses. Kõik see lõppes ukrainlaste jaoks traagilise katlaga Debaltseves ning Minski lepetega.

Mõlemad kutid räägivad oma osalemisest lahingutes Donetski lennujaama lähedal Piskis vabatahtlike pataljonis tagasihoidlikult. «Meie osa [sõjas] oli vaid üks tilk suures meres,» lausub Rostislav. Ta jätab rääkimata, et Piskis olid tollal rasked lahingud, kus iga päev hukkus vabatahtlikke.

Kui Roman teeb Lvivis ülikoolis juristi magistrikraadi, siis Kiievisse kolinud Rostislav läks pärast juristi bakalaureusekraadi kättesaamist tööle müügimeheks. Elu sundis, sest erinevalt Romanist on tema abielus ja seitsmekuuse Maksimi isa.

Erinevaid pakendeid müües saab ta kuus palka 7000 grivnat (240 eurot) ning lisaks 4000–5000 grivnat (140–170 eurot) eduka müügi pealt. Ta elab perega 40 kilomeetrit Kiievist Ukrainka-nimelises linnakeses, kus üürib 6000 grivna (206 euro) eest ühetoalist euroremonditud korterit.

Rahvusvahelise majanduse lõpetanud klassiõest abikaasa Oksana on kodune. Lapsekasvatamiseks maksab riik igakuist toetust 800 grivna ümber (umbes 27 eurot). Enda sõnul unistab Rostislav loomulikest asjadest: osta korter ja kindlustada oma pere.

Positiivsetest muutustest riigis toovad klassivennad eelkõige esile Ukraina armee. Paljuski oli see möödapääsmatu – sõjapidamiseks lihtsalt pidi varasem paberarmee muutuma.

«Armee tegutseb meil nüüd kordades paremini,» tunnustab Roman, aga lisab, see ei tähenda, et armee ei vaja enam vabatahtlike abi. «Oma sõpradega me siiamaani abistame neid, kes sõdivad rindel. Saadame neile vajalikku, ka riideid ja jalatseid, isegi optilisi sihikuid ja kvaliteetseid soomusveste olema aidanud hankida,» räägib Roman.

«Ma ise ka imestan, kui paljudest elementaarsetest asjadest on kuttidel rindel endiselt puudus,» täiendab Rostislav.

Teise positiivse muutusena toovad klassivennad välja politsei muutumise. Rostislav väidab, et Kiievis uuenenud politseipatrullid altkäemaksu väga ei võta. Lvivis pidid aga altkäemaksud politseis juba tagasi olema.

«Juristina näen, et Lvivis on hakanud vanad miilitsad pöörduma tagasi uude politseisse,» räägib Roman. «Nad ei läbinud atesteerimist uuenenud politseisse, kuid nüüd ennistatakse nad tagasi tööle kohtu kaudu! Siin on midagi valesti läinud, et algul meile välja pakutud uues politsei töötavad aasta pärast jälle endised miilitsad.»

Rostislav toob positiivsena välja, et Ukraina pealinnas ja selle ümbruses on kinnisvarahinnad kiiresti langenud, kuigi selle põhjus pole valitsuse reformid, vaid sõda Donbassis.

«Sõja puhkemise järel hakati ehitama palju kortereid, sest loodeti, et Donbassi rahvas sõidab massiliselt siia, aga seda ei juhtunud,» räägib ta.

Tulemus on see, et kui enne Maidani-revolutsiooni maksis uus kahetoaline korter Kiievi äärelinnas 80 000 dollarit, siis nüüd poole vähem. Oma rolli mängib ka kõvasti langenud elatustase. Pole enam sellist raha korterite eest maksta.

Kaks aastat tagasi enne Piskisse lahingutesse minekut rääkisid klassivennad, et nad tulid rindele, sest ei usalda Ukraina poliitikuid. Vahepeal pole see usk tagasi tulnud.

«Porošenko lubas meile, et hakkame uut moodi elama. Ei ole. Aga vähemalt ei panda enam tervet linna kinni, kui ta tööle sõidab nagu Janukovõtši ajal,» lausub Rostsislav.

Viktor Janukovõtš oli Ukraina eelmine president, korruptsiooni suurmeister, kelle ajas võimult revolutsioon Maidanil 2014 aastal. Petro Porošenko valiti presidendiks Maidani-eufooria järelkajana.

«Ukraina poliitikute jutt läheb teravalt lahku sellest, mida nad teevad,» ütleb Roman. «Inimestel on lihtsalt juba suur väsimust kõigest, sest keegi ei tea, millal hakkab paremaks minema. Surmast hullem on ainult surma ootamine.»

Donbassi sõja kohta ütleb Roman, et Vene-meelsete separatistide käes olevad alad tuleb tingimata tagasi võtta. «Te ei leia vabatahtlikku, kes ei arvaks nii,» kinnitab ta. «Meie võim ei tee minu arust selleks aga midagi. Mulle tundub, et nad polegi huvitatud nende alade tagasisaamisest.»

Tagasi üles