Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ukraina armee raske muutumine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Juri Butusov. | FOTO: Erakogu

Ukraina relvajõud on vastu igasugust loogikat sõja ajal staapide hulka hoopis paisutanud, mis on üksuste juhtimise keerulisemaks teinud, rääkis intervjuus Postimehele Ukraina tuntumaid sõjakorrespondente Juri Butusov.

-Mis on praegu Ukraina armee suurim probleem?

Rindel pole suuri probleeme. Kogu armee vajab reforme, et vastase suhtes suurem ülekaal saavutada. Arvuline ülekaal on meil niigi. Suurim mure on selles, et meil on liiga palju juhtimistasandeid – nii ei saa sõja ajal kiireid otsuseid teha.

Ukraina armee struktuur on endiselt selline nagu Nõukogude armees. Isegi hullem, sest võrreldes sõja algusega on tekkinud juurde staape ja igasuguseid ülemusi.

Armee on arenenud küll, aga ainult kuni pataljoni tasemeni, teatud juhtumitel kuni brigaadini. Sinnamaani on lahinguvalmidus oluliselt tõusnud. Brigaadist ülespoole on aga muutunud halvemaks – tekkinud on rohkem staape ning alluvusredel on palju keerulisem.

-Kui palju eri tasandil staape on siis Ukraina armees?

Enne sõda oli armees ahel selline: peastaap – maavägede staap – õhujõudude staap – kaks operatiivstaapi väeosade juhtimiseks. Nüüd on nii: peastaap – ühendatud operatiivjuhtimise staap – maavägede staap – dessantvägede staap (Ukraina lõi juba sõja ajal eraldi väeliigina kõrge mobiilsusega dessantväed – J. P.) – neli operatiivstaapi – õhuvägede staap – neli õhuvägede operatiivstaapi.

Lisaks juhib rindel tegevust otse peastaabile alluv terrorismivastase operatsiooni (ATO) staap, millele allub kolm operatiivtaktikalist juhtimiskeskust. Ühesõnaga on ATO, millega paralleelselt on administratiivses mõttes veel operatiivstaabid ja väeliikide staabid. Lahinguväeosa on üks, aga seda juhib ja kontrollib mitu erinevat struktuuri.

-Ukraina armeed nõustab ju palju NATO nõunikke, kas nemad pole soovitanud juhtimist lihtsustada?

Selliseid asju ei saa keegi meie eest muuta. Nõunik soovitab, aga ta ei hakka ukrainlaste eest probleeme lahendama.

Kaitseministeeriumi eelarve on tänavu 2,3 miljardit eurot (kogu julgeolekueelarve koos siseministeeriumiga ja sellele alluva Rahvuskaardiväe üksustega on 4,6 miljardit eurot – J. P.). See on piisav raha, et isegi ilma lääne abita armees reformid läbi viia. Selle keskmes peab olema sõdur. Hea väljaõppega sõdur on iga kell väärtuslikum kui Javelin [tankitõrjerakett] või tank. Kahjuks saavad Ukrainas sellest vähesed aru.

-Mitte ühelgi rindel oldud korral pole mul õnnestunud rääkida pataljoni- või roodukomandöriga. Alati vaid nende asetäitjatega. Mul on tunne, et sellel on mingi Ukraina armee juhtimise eripärast tingitud põhjus. Oskate seda seletada?

Vaadake, pataljoni staap koosneb Ukraina armee standardite järgi seitsmest inimest. NATOs on sellise taseme staap 20–25 inimest. See on selleks, et komandöri võimalikult palju paberimäärimisest vabastada. Ukrainas on aga roodu- ja pataljonikomandöril tohutu koormus paberite täitmisel. Nad mõlemad on materiaalselt vastutavad isikud.

NATO armees on koormus teisiti jagatud, vastutatavad ka tagalaülem ja ohvitserid. Ukraina armees peab komandör peale sõdurite juhtimise lahingus tegelema ka kõige muuga. Ilma tema allkirjata ei tule, ei saabu midagi, ei mingit varustust. See on põhjus, miks te rindel kunagi komandöre ei näe – nad täidavad pabereid.

-Donetski all Piskis olin ma dessantpataljonis. Enamik sõdureid, kellega rääkisin, väitsid, et teenivad juba alates 2014. aastast, mõni isegi varem. Kuivõrd hea on üldine seis sõdurite lahingukogemusega rindel?

Praegu armee kahjuks nõrgeneb: inimesed tulevad, saavad lahingukogemuse ning lähevad ära (Ukrainas on üle 100 000 Donbassi sõja veterani – J. P.). Armee suudab vaid mõnikümmend protsenti kinni hoida, vähe on neid, kes teevad vähemalt kolmeks aastaks lepingu.

Voolavus on väga suur, aga see on väljaõppele kulutatud raha raiskamine. See on halva juhtimise, varustamise, viletsate tingimuste ja sotsiaalsete tagatiste puudumise tagajärg.

Räägite, et palk on sõduritel kõrge, aga see on suhteline. Kui oled töötu, siis muidugi. Aga kuna armeele on vastupidi vaja parimaid inimesi, on see palk ebapiisav.

-Kuidas on distsipliiniga rindel? Mäletan, et esimesel sõja-aastal 2014 oli see ikka väga suur probleem, eriti vabatahtlikes pataljonides.

Eelmisel aastal suri lahingutegevuses või seal saadud haavadesse 216 sõdurit. Samal ajal olid meie mittesõjalised kaotused ATOs (ehk siis sõjapiirkonnas – J. P.) 256 sõdurit: avariid, enesetapud, hooletu relvaga ümberkäimine, lihtsalt haigusesse suremine.

Selektsioon armeesse on halb, sõtta satuvad haiged inimesed. Meil oli juhus, kus mobiliseeriti 4. staadiumi vähki põdev mees, kes paar kuud hiljem sellesse suri.

Palju kaotusi põhjustab muidugi alkohol (Ukraina armees kutsutakse alkohoolikutest sõdureid avatarideks – J. P.). Otseselt lahinguüksustes pole alkohol tavaliselt probleem, seal kasvatatakse ruttu ümber.

Aga muidugi on distsipliin paranenud, ka tänu sellele, et vabatahtlikud pataljonid üldiselt enam ei sõdi. Selliseid küll on veel, aga vähe: Ukraina vabatahtlike korpus (seotud Paremsektoriga – J. P.), Azov, Dnepr. Need ei ole suured üksused – maksimaalselt 100–120 inimest –, aga väga aktiivsed. Suurem osa vabatahtlikke üksusi läks lihtsalt armee alla üle.

-Kuivõrd sõltub Ukraina armee rindel vabatahtlike materiaalsest abist? Sõja alguses teie väeosad mäletatavasti ainult tänu abile üldse sõdida suutsidki.

Vabatahtlike abi on muidugi vähemaks jäänud: pole enam nii aktiivseid lahinguid ja kõigil on vahendeid vähem. Pealegi on inimesed juba niigi palju andnud, sadu miljoneid dollareid. Kuid vabatahtlike panus on siiani väga oluline.

Selline näide, et armee annab meie sõduritele aastas ühe paari saapaid. Nüüd esimest korda osteti korralikud talvesaapad, aga kõik said ainult ühe paari. Kui saapad saavad märjaks ja sa pead neid kuivatama, siis teist paari sul pole. Armee rohkem ei anna – hea, et ühegi annab, sest varem ei olnud sedagi – ning siin tulevad appi vabatahtlikud.

Või siis soomusvestid. Armee annab need muidugi kõigile sõduritele, aga need on halvad: liiga väikesed, ei kaitse eriti midagi, kehva kvaliteediga, lagunevad õmblustest kolme kuuga.

Selles sõjas on kõige hullemad killud. 95 protsenti on killuhaavad, üksnes ülejäänud kuulihaavad. Seega on vaja, et vest poleks tohutult tugeva soomusega, vaid et see kaitseks suuremat osa kehast. Hiljuti andis üks Ukraina rikkamaid mehi meile 5,5 miljonit grivnat (186 000 eurot) selleks, et osta sõduritele korralikke soomusveste.

Tagasi üles