Käisin reede hommikul Tokyo Tsukiji kalaturul värsket sushi’t söömas ning läksin pärast seda Shibuya linnaossa, et seal olevas Apple’i poes korraks wifit kasutada. Seisin Shibuyas ühe ristmiku ääres, kui järsku tundsin algavat maavärinat – kuna olen mõne aasta eest Tokyos elanud, on see tunne väga tuttav. Võtsin kiiresti telefoni välja, et maavärina-elamust sõpradele jäädvustada.
Maavärin algas vaikselt ja oli sellise tugevusega, mida olen varem ka korduvalt tundnud, seega olin üsna rahulik. Kuid kui olin ristmiku ületanud, muutus olukord täiesti – sellist maavärinat polnud ma varem tajunud. Kui su kõrval ütlevad jaapanlased, kes on oma elus sadu maavärinaid üle elanud, «Kowai!» (jaapani keeles ’õudne’), siis tähendab see, et tegemist pole tavalise maavärinaga.
Hoidsin end majadest eemal ja vaatasin pidevalt ümberringi, veendumaks, et ma mõne tugevalt kõikuva puu või tänavapostiga vastu pead ei saa, juhul kui maavärin peaks tugevnema. Tõenäoliselt pole ma kunagi varem sellist hirmu tundnud.
Kui maavärin läbi oli, jooksin kohe Apple’i poodi, kust helistasin Skype’i kaudu oma perele. Kaupluse juurde kogunesid ka mitmed teised välismaalased, kes üritasid lähedastega kontakti saada.
Algul ei kujutanud ma üldse ette, mis tagajärjed sellisel maavärinal just Tokyo jaoks on. Nendest sain aga peagi teada, kui tahtsin minna Shibuyast Shinjukusse, kus mu pagas oli. Shibuya rongijaama ümber olid meeletud järjekorrad bussipeatuste ja telefoniputkade ees – abivalmis politseinikult sain teada, et rongid ei sõida ja mobiilivõrgud on maas. Olles kaalunud erinevaid variante, otsustasin Shinjukusse kõndida, mis võttis ehk natuke üle tunni aega. Sama tee olid ette võtnud tuhanded inimesed, mõnel isegi kiivrid peas.
Olukord Shinjuku ümber oli tõsine – arvestades, et sellest raudteejaamast käib iga päev läbi 2,5 miljonit inimest ning maavärin toimus keset päeva, võib vaid ette kujutada, milline meeletult suur rahvamass seal oli. Transporti oli pea võimatu kasutada, sest rongid ei sõitnud endiselt ning takso- ja bussijärjekorrad olid vähemalt kolme tunni pikkused.
Ka oli võimatu saada majutust – kinni olid absoluutselt kõik kohad alates 1500 jeeni (13 eurot) öö maksvatest Mangakohvikutest («kohvik», kus saab ka eraldi boksides ööbida) kuni Hiltonini välja. Päev hiljem kuulsin, et inimesi lasti öömajale ümberkaudsetesse koolidesse. Paljud otsustasid rongid siiski ära oodata ning jäid rongijaamas ajalehtede peale magama. Kogu õhtu jooksid kõikidel suurtel väliekraanidel uudised, kust nägin ise esimest korda, kui tõsiseid kahjustusi maavärin tekitas. Lisaks oli Shinjukus probleeme ka söögiga – poes, kus ma käisin, olid pea kõik asjad ära müüdud.
Õhtul hilja pandi mõned rongi- ja metrooliinid jälle tööle ning pärast kahetunnist järjekorras seismist sain lõpuks rongile, mis mind mu jaapani sõbra kodu lähedale toimetas. Seal leidsin lõpuks öömaja.
Kõigele vaatamata oli olukord Shinjukus pärast maavärinat väga rahulik. Ainus rahutus tekkis rongijärjekordades, kus osa inimesi üritas trügida – nende peale tõsteti kohe rahva seas häält ja nad saadeti järjekorra lõppu.
Üleeile õhtul Shibuyas söögikohta otsides ütles sõber Masahiro mulle, et ta pole kunagi näinud Shibuyat nii tühjana.
Paljud on kindlasti Jaapanist rääkivates filmides näinud Shibuya ristmikku, kus iga rohelise tulega ületab tee sadu, kui mitte paar tuhat inimest. Laupäeval, mil Shibuya on tavaliselt paksult täis pidutsevaid noori, ületas õhtul kella kaheksa paiku ristmikku vaid paarkümmend inimest – see näitab, kuidas uudis plahvatusest tuumajaamas jaapanlasi mõjutas.
Kohalik meedia ei räägi praegu millestki muust kui katastroofist – maavärina tagajärjed, tsunamiohvrite kasvav arv ja loomulikult äärmiselt tõsised probleemid tuumajaamades. Kui tavaliselt näeb rongis inimesi koomikseid lugemas ja mobiilidel mänge mängimas või muid meelelahutuslikke tegevusi tegemas, siis praegu vaatavad paljud telefonist uudistekanaleid või loevad uudisteportaale.
Masahiro soovitas mul mõneks ajaks Kyotosse minna. Üks eesti sõber, kes on ka Jaapanis elanud, rääkis, et mitmed tema sõbrad on Tokyost lahkunud Osakasse või veelgi kaugemale lõunasse.
Nädala algul hakkavad elektrifirmad tegema regulaarseid elektrikatkestusi, sest neil ei jätku kahjustada saanud tuumajaamade tõttu piisavalt energiat. Väidetavalt võib katkestusi olla koguni talveni.
Eile oli Tokyos ringi kõndides näha, et ka mitmed suured ekraanid olid välja lülitatud. Mu sõbranna Rie rääkis, et aktivistid alustasid Twitteris liikumist nimega Yashima Sakusen, kus kutsuvad inimesi üles elektrit säästma.
Liikumine on inspireeritud populaarsest animest «Neon Genesis Evangelion», kus Jaapan vajab korraga kogu riigi elektrienergiat, et riiki ründavat tulnukat hävitada.
Kuigi ma ise pole märganud, et poed oleks mingit moodi tühjemad kui tavaliselt, rääkisid mu jaapanlastest sõbrad, et paljud varuvad endale vett ja toitu ning et patareid on otsa saamas. Olukorda ei tee ka paremaks pidevad järeltõuked – ka praegu, kui seda artiklit kirjutasin, kõikus mu hotell ühe järeltõuke tõttu.
Tuumaoht ja vähemalt 10 000 hukkunut
• Jaapan võitles eile, kaks päeva pärast 8,9-magnituudist maavärinat ja riigi kirdeosa laastanud tsunamit potentsiaalse tuumaõnnetusega.
• Fukushina tuumaelektrijaamas põhjustas maavärin üleeile plahvatuse, mis purustas hoone, kus asus üks jaama tuumareaktoritest. Võimude sõnul õhku paisatud kiirituse tase inimeste tervist ei ohusta. Eile ähvardas osaline ülessulamine ka teist Fukushima reaktorit.
• Peaminister Naoto Kani sõnul seisab Jaapan silmitsi suurima kriisiga pärast Teise maailmasõja lõppu.
• Ametlik hukkunute arv oli eile õhtul Eesti aja järgi 1596, kuid politsei sõnul ületab see tõenäoliselt ainuüksi Miyagi prefektuuris 10 000.