/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2017/02/28/6395535t1h588e.jpg)
Sel nädalal jõudis kurioossevõitu uudistesse taas Martensite pere: kümne lapsega saksa abielupaar, kes kolis sügisel Saksamaalt Siberisse.
Sputniku «kiiritus» ohustab enim Venemaalt Saksamaale kolinuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu 45-aastane pereisa Eugen Martens detsembris rääkis, esitasid tema ja abikaasa Louisa oktoobris Venemaale tagasi asumise avalduse. Õiguse selleks andis rahvuselt sakslastest perele asjaolu, et nii mees kui ka naine on sündinud Omskis ja repatrieerunud Saksamaale 1990. aastail.
Vaba Euroopa veebilehe järgi tekitasid Martensites Venemaale asumise kihu kaks asja, mis neid Saksamaal häirisid: kohustuslik seksuaalharidus koolides ja pagulaste sissevool. Juba detsembris tervitaski Venemaa tagasiasujaid, andes neile maja Novosibirski oblastis Kištovka külas. Pikalt Martensid Venemaal siiski ei püsinud – möödunud nädalast on see maja taas tühi, sest pere lendas tagasi Saksamaale.
Juba enne seda uudist Postimehega rääkinud Saksa eurosaadikud, sotsiaaldemokraat Arne Lietz ja konservatiiv Andreas Schwab, tõid välja just endise NSV Liidu aladelt Saksamaale kolinud sakslased kui grupi, kelle seas leiavad Venemaal toodetud libauudised hõlpsasti kõlapinda.
Mõlema esimene näide oli nn Lisa juhtum möödunud aasta alguses. Nimelt kadus mullu jaanuaris kooliteelt 30 tunniks 13-aastane Vene ja Saksa topeltkodakondsusega tüdruk, kellele avalikes dokumentides viidatakse kui Lisa F-ile. Naastes väitis tüdruk, et ta röövisid Berliinis kolm araablase välimusega meest, kes teda ka peksid ja vägistasid.
Lugu võttis rändekriisi valguses kiiresti poliitilise varjundi ja seda puhus suuremaks just Vene meedia. Tänavatele tulid asüülitaotlejatevastased meeleavaldused ja Saksa võime süüdistavate sõnavõttudega esines Vene välisminister Sergei Lavrov.
Politseiuurimisel selgus, et tüdrukul oli tegelikult probleeme hoopiski kodus, mistap ta peatus üle ööpäeva 19-aastase meestuttava juures. Seksuaalset kontakti mehega tal selle aja vältel polnud.
«Nende kanalite puhul, mida Venemaalt Saksamaale tulnud loevad ja vaatavad, nägime 2015. ja 2016. aastal (rändekriisi tippajal – toim) ning näeme siini, kuidas sõnumeid on valesti tõlgendatud ning uudiseid manipuleeritud,» nendib Schwab. Tema sõnul ei saa eitada, et seda rahvarühma haavavad niisugused inforünnakud kergemini.
Lietz on libauudistega omal nahal tutvust teha saanud kaks korda Vene propagandakanali Sputnik lugudesse sattudes. «Nüüd, kus mul on nendega kaks kogemust, ei annaks ma mitte iialgi Sputnikule intervjuud,» kinnitas ta Postimehele.
Lietzi sõnul pole ei RT ega Sputnik mitte ajakirjandus, vaid propaganda: «Ma ei pea seda ütlema teiste kogemuste põhjal, vaid olen ise läbi elanud, et minu sõnu väänati.»
Neid väljaandeid keelu alla panema Ida-Saksamaal sündinud ja kasvanud poliitik siiski ei tõttaks. «Minu arvates oleks hea juba lihtsalt kirjutada sellest, kuidas Sputnik tegutseb,» soovitas ta. «Mulle ei meeldi antipropaganda, sest siis tekivad ühiskonnad, mis ei ole vabad.»
Sama meelt oli Schwab. «Igas demokraatias on veidrad uudised, head uudised ja halvad uudised. Minu arvates oleks ohtlik, kui keegi saaks otsustada, mida võib avalikkuse ette tuua ja mida mitte,» leidis ta, meenutades, et spetsiifiliste juhtumite jaoks on juba praegu olemas seadused, näiteks meedias solvamise või laimamise vastu.
«Tuleb tagada, et ajakirjandus on vaba ning inimesed võivad öelda või mõtteid avaldada ükskõik millisel teemal,» oli Schwab kindel.
«Ainus võimalus madala ja keskmise tasemega libauudistega võitlemiseks on, et inimesed ise otsustaksid info tõesuse üle,» lisas ta. «Raskekujuliste libauudiste vastu peame võitlema, kuid ka siin peaksime tõstma oma võimekust kiiresti vastata – poliitikute, avalike institutsioonidena, et me ei sattuks olukorda, kus avalikkus peab ootama vastust tunde või päevi.»
Lietz näeb RT ja Sputniku juures midagi jäljendamisväärset, nimelt seda, et lääneriigid peaksid oma rahvusringhäälingute kanalid – nagu sakslaste Deutsche Welle või brittide BBC – tegema kättesaadavaks ka teistes keeltes peale nende enda oma.
Küberjulgeoleku poolelt meenutas Schwab ka seda, et kui Eesti oli 2007. aasta pronksiööde ajal esimene ELi maa, kelle ühiskond sattus laialdase rünnaku alla, siis Saksa Bundestag oli 2015. aastal esimene mastaapse küberrünnaku alla sattunud poliitiline institutsioon. Nagu Saksa julgeolekuasutus BfV hiljem tõdes, oli rünnaku päritolupaik ilmselt Venemaa.
«Sellel võis olla erinevaid põhjuseid: võib-olla eirati teatud riske, võib-olla rünnati meid esimesena seetõttu, et oleme Euroopa suurim riik,» arutles Schwab küberrünnaku põhjuste üle. «Aga me teame, mida selline asi võib tähendada.»
Venemaa osas tõi Schwab välja, et sakslased on sellesse riiki palju investeerinud ning väga tänulikud abi eest nende riigi taasliitmise juures.
«Probleem pole Venemaas, vaid piiratud arvus inimestes, kellel on spetsiifilised huvid,» rõhutas ta. «Kes näevad, et nad saavad küberrünnakute ja teatud sorti uudiste pealt raha teenida, samuti võib seal juures olla poliitilisi kaalutlusi.»
Lietzi sõnul soovib tema Venemaale ja tema kodanikele sama, mida nemad andsid idasakslastele – perestroikat ja glasnostit.
«Mul on kurb meel, et kingitust, mille Mihhail Gorbatšov andis meile, ei juhtu Vene ühiskonnas,» tunnistas ta. «Et neil pole juba kümme aastat täit demokraatiat, täit sõnavabadust, sõltumatut õigusemõistmist. Neil on need asjad puudu, mistap olen väga kriitiline, kui Venemaa-sugune riik üritab mõjutada meie ühiskondi.»
Sügisestele Saksa parlamendivalimistele mõeldes märkis Lietz, et sotsiaaldemokraadid on küberteemat arutanud ja ta on kindel, et see tuleb ka nende parteiprogrammi.