Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

KOHALIK VAADE. Hispaania verised traditsioonid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Möödunud nädalal jõudis uudistesse taas matadoor Juan Jose Padilla: 2001. aastal võitluse käigus peaaegu surma saanud, 2011. aastal ühe silma kaotanud ja ühest kõrvast kurdiks jäänud härjavõitleja sai 12. märtsil Valencias loomalt taas tõsiselt sugeda. Isegi tema klaassilm kukkus välja. | FOTO: AFP / Scanpix

Kas hispaanlased on loomade suhtes kuidagi eriliselt julm rahvas? Selline arusaam paistab ülejäänud maailmas igatahes valitsevat ning sel on ka omad põhjused.

Esiteks võib välja tuua härjajooksud, mille etaloniks on 7. juulil Hispaania põhjaosas Pamplonas Püha Fermíni auks korraldatav kuulus pidustus.

Kaalukaim tõend aga, et Hispaania on loomade suhtes julm paik, ei ole mitte härjajooksud, vaid arvukad kohalikud tavad, kus usuliste pidustuste raames loomi julmalt koheldakse.

Vaadakem mõningaid näiteid. Iga aasta jaanuaris toimub Medinaceli linnas festival «Toro del Fuego», kus sajad mehed ajavad taga põlevate sarvedega härga. Osa põlevast tõrvikust langeb selle käigus ka härja peale.

Baskimaal asuvas Lekeitios üritavad noorukid kõrgel vee kohal rippuva surnud hane pead otsast tõmmata. Minevikus kasutati selleks elusaid hanesid, kuid loomaõiguslaste survel oldi sunnitud julma tava muutma.

Kõige laiemalt levinud loomade tseremoniaalse väärkohtemise vorm on siiski härjavõitlus. See on hispaanlaste seas ülimalt vastuoluline teema. Toetajad väidavad, et tegu on väga pika ja auväärse traditsiooniga, mis kuulub hispaanlase identiteedi juurde.

Nende jaoks on tegu kunstivormiga, elu ja surma allegooriaga, mille kohta Ernest Hemingway kirjutas, et see on ainuke kunstiliik, kus artist seisab silmitsi surmaga. Üks tuntumaid Hispaania poeete Federico García Lorca arvas, et härjavõitlus on autentne religioosne draama.

Vastukaaluks peavad teised seda tohutu julmuse ja metsikuse väljenduseks – mitmed loomaõiguslased on survestanud võime härjajookse keelustama.

Hispaania filmikunstnik Miguel Angel Rolland on filminud ligi 16 000 Hispaanias peetavat usufestivali, mis tema sõnul sisaldavad loomapiinamise elemente. Mõne loomade õiguste eest seisva organisatsiooni andmetel tapetakse nende pidustuste käigus igal aastal umbes 60 000 looma.

«Mulle teeb haiget öelda, et hispaanlased on metsik, tundetu ja ignorantne rahvas,» ütles Rolland oma dokumentaalfilmis «Santa Fiesta» (ee k «Püha pidu» – toim).

Hispaania filosoof Jesús Mosterín on loomade väärkohtlemise üks suurimaid kriitikuid. Tema sulest pärineb raamat «Kaastunde triumf», kus ta väidab, et hispaanlased on Euroopa kõige julmem ja armutum rahvas, ning süüdistab Hispaania poliitilist klassi tundetuses ning eetika ja ilumeele puudumises.

Kuid miks ikkagi on Hispaania pidustuste käigus loomade väärkohtlemise suhtes nii tolerantne? Mosterín väidab, et 18. sajandi valgustuslikud ideed ei kinnitanud Hispaanias korralikult kanda ning seetõttu jäi rahvas loomi ja loodust austava mõtteviisita. Mosterín oli ka liige Kataloonia komisjonis, mis tegutses piirkonnas härjavõitluse keelustamise nimel.

Kataloonia ei ole aga ainus piirkond, mis on viimastel aastatel härjavõtluse ära keelanud. Baskimaa keelustas selle siis, kui aastatel 2012–2015 juhtisid sealset valitsust äärmusvasakpoolsed.

Vastupidiselt levinud arvamusele peavad härjavõitlusi tegelikult vaid viis regiooni 17st, nende seas pealinn Madrid, Andaluusia ja Kastiilia.

Hispaania seadus tunnistab mõningaid neist festivalidest kultuuriväärtuslikena, mis lubab neil rõhuda turismihuvi aspektile. Mõnes piirkonnas on pidustustel ka kohaliku omavalitsuse rahastus.

Viimasel ajal on loomafestivalide ümber käinud tõsine poliitiline ja õiguslik diskussioon. Hiljuti tühistas Hispaania konstitutsioonikohus 2010. aastal Kataloonia parlamendis vastu võetud otsuse keelata härjavõitlused. Ülemkohtu argument oli, et härjavõitlus kanti 2013.–2015. aastani võimul olnud konservatiivse Rahvaerakonna algatusel Hispaania kultuuripärandi nimistusse.

Kanaari saared oli esimene piirkond, mis tseremoniaalse loomade väärkohtlemise keelustas, kuid ei kandnud sinna nimekirja kukevõitlust, mida peetakse pika traditsiooni tõttu kultuuripärandiks.

Inimesed on kohalikele kommetele tulihingeliselt lojaalsed. Võtame näiteks Zamora maakonna linnakese Manganeses de la Polvorosa kirgi kütnud traditsiooni visata elus kits kirikutornist alla. Kui kohalikud võimud kasvava kriitika tõttu tegevuse keelasid ja pakkusid külaelanikele võimalust kasutada hoopis surnud kitse, siis seda rahvas ei soovinud.

Pärast diktaator Franco surma läbis Hispaania neljakümne aasta jooksul väga kiire ja põhjaliku moderniseerimisprotsessi. See ei ole aga traditsioonidele lõppu teinud. Paljud välismaalased mõistavad säärase tegevuse hukka, kuid mõned näevad seda ka nn igavese Hispaania sümbolina.

Seda kasutab ära ka turismitööstus, mis reklaamib loomade väärkohtlemist sisaldavaid fiesta’sid kui eksootilist ja ehtsat Hispaania-kogemust.

Kuigi viimaste andmete kohaselt on üle 80 protsendi hispaanlastest härjavõtluste vastu, ei kao los toro’d ilmselt kuhugi.

Lapsed omandavad huvi härjavõitluse vastu juba oma vanematelt. See on traditsioon, mis kandub edasi perekonniti ja mitte ainult maapiirkondades.

Hispaania julmimad lõbustused

1. «Toro de la Vega» festival (Tordesillas, Kastiilia ja Leon). Inimesed piinavad ja piitsutavad mööda linna jooksvat härga, kes üritab end kaitsta. Härja tapja saab autasuks pulli saba. Traditsiooni juured ulatuvad keskaega, kuid selle algus ei ole teada.

2. «Pero Palo» festival (Villanueva de la Vera). Eeslit veetakse mööda külatänavaid, samal ajal kui inimesed teda peksavad. Tavaliselt valatakse looma kõrisse alkoholi, et tekitada teravamat reaktsiooni. Tavaga tähistatakse külas tegutsenud vägistaja tabamist, kes üritas eesli seljas põgeneda.

3. Pullide merreajamine (Denia, Valencia). Denia sadamas asub pulliaedik, mille ots ulatub vette. Inimeste eesmärk on pulle vees hoida. Tegevusega tähistatakse Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha (Corpus Christi).

4. «Rapa das Bestas» (Kaliitsia külades). Metsikute hobuste karjad aetakse külatänavatele. Kohalikud kärbivad loomade lakka ja saba ning märgistavad neid. Nende sõnul sümboliseerib see inimeste ülimuslikkust loomade suhtes.

5. Kukevõitlus (Kanaari saartel). Kuked on välja õpetatud ning paljusid neist kasutatakse vaid võitluses tugevaima vastu. Lindude nokad seotakse kinni ja nende kannused lõigatakse maha, et nad ei saaks ennast kaitsta.

6. Sütel käimine (San Bartolomé de Pinares, Avila). Püha Antoniusele pühendatud pidustuste käigus ajavad muulade, hobuste ja eeslite peremehed loomad üle lõkete ja tuliste süte, et loomi puhastada.

7. Tuvide pildumine (Robledo de Chavela, Madrid). Külaelanikud tähistavad lihavõtteid puude otsa paigutatud puurides olevate tuvide kividega surnuks loopimisega. Viimstel aastatel on tuvid asendatud maiustustega.

8. Koorma vedamine (Erandio, Vizcaya). Härgasid sunnitakse suuri kive mööda linnatänavaid vedama. 2014. aastal suri kaks looma, sest neile anti soorituse parandamiseks amfetamiini.

Tagasi üles