Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eestlased kaardistavad maailma soid

Vaata videot ja galeriid Eesti teadlaste uurimisretkest Malaisia vihmametsa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Kell on 5.45 hommikul, kui narivoodi kõrval heliseb äratuskell. Algab Tartu Ülikooli geograafide kolmas ekspeditsioonipäev Malaisias. Jaan Pärna, Taavi Pae ja Riho Mõtlepi käik Borneo saarele on aga osa suuremast ettevõtmisest.

Nimelt osalevad Eesti teadurid professor Ülo Manderi eestvedamisel juba alates 2011. aastast ülemaailmses projektis, et uurida kasvuhoonegaaside teket maailma soodest. Nüüd on nende projekt jõudnud aga sinnamaale, et väliproove on vaja aladelt, kus leidub vihmametsa.

Sabahi osariigi pealinnast Kota Kinabalust saja kilomeetri kaugusel asuv Kliase soojaam on selleks ideaalne koht. Põhimõtteliselt võiks Kliase soojaama kirjeldada kui meie RMK-tüüpi looduskompleksi, kus on olemas vaatetorn ja askeetlikud ööbimisvõimalused. Kohe jaama kõrvalt läheb laudtee vihmametsa, teisel pool on aga palmiõli istandused.

«Siin on hea võimalus võrrelda kaht väga erinevat ala, mis kunagi on olnud samad,» ütleb Postimehele Pae.

Ekspeditsioonijuht Pärna sõnul ongi nende peamine eesmärk välja selgitada, kuidas mõjutab kasvuhoonegaaside teket see, kui inimene soo keskkonda muudab, nt kuivendamise või metsa mahavõtmise teel.

«Looduslik soo on suurema osa aastast märg, selle mullas praktiliselt puudub hapnik. Kui inimene kuivendab mulda, siis ta laseb sinna hapnikku juurde ja algab lagunemisprotsess, mille tagajärjel tekivadki kasvuhoonegaasid,» selgitab Pärn.

Enne minekut võtame kiire hommikusöögi – kohvile kuum vesi peale ja sardiinisai kõrvale –, eelmisel õhtul lahti tehtud küpsisepaki on aga selleks hetkeks omastanud sipelgad.

Varahommikune jahedam aeg on siinkandis kulla hinnaga, niisiis vinnavad mehed varustuse selga ja asuvad teele. Kui päev varem käis proovide võtmine palmiistanduses, siis nüüd müttame vihmametsas.

«Me mõõdame mulla niiskust, veetaset, temperatuuri, toitaineid. Lisaks ka põhjavee happesust, mida näitab pH-tase,» loetleb Pärn üles põhilised tegurid, mille järgi hinnata inimtegevuse mõju soos.

Eestlastel on abiks ka kaks kohalikku tudengit. Nimelt selgub, et idee tulla just Kliasesse käis Manderile ja Pärnale välja Malaisia Sabahi ülikoolis töötav John Barry Sallagher, kellega kohtuti Hiinas ühel teaduskonverentsil. Nii teadusilmas kontaktide loomine käibki.

Geograafide fookuses on kolm kasvuhoonegaasi: süsihappegaas, metaan ja naerugaas.

«Igal neist on oma mõju maakera kliimale. Need käituvad erinevalt, aga samas on neid võimalik omavahel võrrelda – tänapäeval tehakse seda süsihappegaasi ekvivalendi kaudu,» ütleb Pärn.

Pärn täpsustab, et metaani mõju on näiteks 34 korda suurem kui ühe süsihappegaasi molekuli oma, naerugaasi molekul mõjutab kliimat omakorda 398 korda rohkem kui süsihappegaasi molekul.

Tartust pärit teadlaste välimissioon kestab nädal aega. Selle jooksul tehtud mõõtmiste põhjal selgub, millised gaasid on kõige olulisemad ja millistes mulla tingimustes need tekivad.

Pae sõnul ei saa suurematest järeldustest veel rääkida, sest analüüsid tehakse tagasi Eestis olles. Sellegipoolest nendib ta, et eeldatavasti eritub palmiõliistanduste all rohkem kasvuhoonegaase kui looduslikus vihmametsas.

«Igaüks saab aru, kui korstnast lastakse välja mingit suitsu. Siin lihtsalt on olukord, kus kümnetelt tuhandetelt hektaritelt lendub kasvuhoonegaase hajusalt üles. Me ei näe seda, need kontsentratsioonid on nii väiksed,» ütleb Pae, «aga kui hakkaksime seda kõike kokku arvutama, siis see on täielikult võrreldav tehastega. Sisuliselt võime võrrelda üht suurt palmiõli istandust tehasega.»

Pärn toob võrdluse ka Eestist. «Kui võtta kokku kõik kuivendatud rabad Eestis, siis sealt lendub samas suurusjärgus kasvuhoonegaase kui meie tööstustest kokku,» selgitab ta.

Geograafide uurimisretk eksootilistesse paikadesse pole esimene. Ekspeditsioonijuhi sõnul on projekti raames käidud juba 25 paigas ja maailmale praktiliselt tiir peale tehtud.

«Soid on peaaegu igas maailma kliimavöötmes. Eriti palju on neid Lähis-Arktikas – ehk siis meist põhjamaisemas kliimas –, aga soid leidub ohtralt ka troopikas,» ütleb Pärn.

Eesti teadurid on jõudnud välitöödel käia muuhulgas Ugandas, Prantsuse Guajaanas, Myanmaris, Tasmaanias, Uus-Meremaal ja Tulemaal. Kui aga juba midagi nii laiahaardelist ette võtta, käivad sellega kaasas ka igasugu vahejuhtumid.

«Meil on juba kaasas selline varustus, mis paratamatult äratab tähelepanu, näiteks valged kambrid ja terve suur reisikohvri täis klaasist pudeleid,» räägib Pae. «Brasiilias arvati, et me veame mingit magic gaasi ehk siis narkootikume,» ütleb ta.

Foto: LIIS TREIMANN

Iga teadlane unistab oma uurimistööga mõnda mainekasse teadusväljaandesse jõuda.

«Selleks et saada avaldatud näiteks Nature’i või Science’i teadusajakirjas, peab olema midagi unikaalset öelda,» märgib Pae, lisades, et Eestis võtavad sellesarnaseid proove paljud, aga antud projekti teeb kaalukaks just see, et sama metoodikaga tehtud mõõtmised toimuvad üle maailma. «Öeldakse, et sellist asja nagu Eesti teadus loodusteadustes olemas ei ole,» sõnab ta.

Geograafid saavad metsast välja alles kella kolme ajal päeval. Kui kuumas ja niiskes kliimas ringi toimetamine on eestlasele paras katsumus, siis sellega asi veel ei piirdu. Soojaama tagasi jõudes selgub, et jaama veevarustus on katkenud ja hakkama tuleb saada vihmavee varudega. Lisaks tuleb ette võtta sõit Beauforti, mis on lähim koht, kust saab toidukraami osta ja mõnes kohalikus söögikohas einestada.

Kokkuvõttes kulgeb elu soojaamas igati loodusega kooskõlas – kõik tähtsad toimetamised ja tegemised peavad olema lõpetatud enne päikese loojumist. Pärast seda võtavad koha üle juba tsikaadid, kelle lõikavad, sireenitaolised huiked kostavad öö läbi.

Autori reis toimub koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.

Tagasi üles