Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Põhja-Iirimaa elab süvenevas Brexiti-hirmus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Uus elu» seisab Belfastis ühel seinamaalingul. Tegelikult kardetakse hullemat. | FOTO: Paul Faith/AFP/Scanpix

Belfastist põhja pool asuvas Ardoyne'i eeslinnas püsivad endiselt ilmselged pinged. Ardoyne on britimeelsete kogukondadega piirnev iiri rahvusluse kants, mis tunneb aina suuremat ärevust Euroopa Liidust lahkumise suhtes.

Seinamaalingud kujutavad mõlemal poolel võidelnud geriljasõdalasi. Müürid tähistavad piire katoliiklike ja protestantlike kogukondade vahel. Vahetevahel puhkevad rahutused – näiteks siis, kui britimeelsed elanikud peavad oma iga-aastaseid marsse.

Ent juba rohkem kui 20 aastat on valitsenud suhteline rahu, kuna Põhja-Iirimaa konfliktina tuntud rahutused jõudsid 1998. aasta lepetega suuresti lõpule. Heategevustöötajad ütlevad, et osaliselt võib selle eest tänada Euroopa Liitu, mis on panustanud Ardoyne’i- sarnastesse kogukondadesse sadu miljoneid eurosid eesmärgiga võitlevaid kogukondasid omavahel lepitada.

Nüüd kui Suurbritannia valmistub Euroopa Liidust lahkuma, on see raha sattunud küsimärgi alla. Hoiatatakse, et ohus võib olla suisa rahuprotsess ise.

«Euroopa rahufondid on meie leppimist igal juhul toetanud – mõnes mõttes on Euroopa raha seda pidevalt turgutanud,» ütleb vägivallaohvreid toetava mittetulundusühingu Wave Trauma Centre juht Alan McBride.

Põhja-Belfastis paiknev keskus saab märkimisväärse osa rahastusest Euroopa Liidust ning McBride’i sõnul muudab ebakindlus Brexitile järgneva aja suhtes pikemaajalise planeerimise pea võimatuks.

«Meile öeldakse, et meie rahastus jääb ilmselt püsima aastani 2020 – vähemalt see osa, mis tuleb Euroopast. Mis saab pärast, seda me lihtsalt ei tea,» räägib McBride.

Mittetulundusühing pakub nõustamist ja psühhoteraapiat ka neile, kes elavad endiselt poolsõjaliste üksuste hirmuvalitsuse all.

«Asi ei puuduta ainult Põhja-Iirimaa konflikti, see puudutab ka viimast nädalat,» ütleb McBride, vihjates sellega hiljutistele sündmustele.

Üksused jagavad endiselt peksukaristusi neile, kes rikuvad osas Belfasti piirkondades kehtivaid kirjutamata reegleid. Jaanuarikuus sai Ardoyne’is toimunud tulistamises viga politseinik. Rünnakus süüdistati vabariiklastest dissidente.

Erinevaid heategevusühinguid rahastava Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi tegevjuhi Andrew McCrackeni sõnul seisavad samasuguste probleemidega silmitsi paljud organisatsioonid. «Valitseb ebakindlus nii Brexiti kui selle suhtes, kuidas see mõjutab Euroopast tulevat abi,» lausub ta.

Murelikke noote on ilmutanud ka Iiri Vabariik. Dublin on avaldanud, et plaanib jätkata euroliidu survestamist, et ühendus ei hülgaks oma poliitilist ja rahalist tuge Põhja-Iiri rahuprotsessile.

Alates 1995. aastast on Brüssel aidanud finantseerida rahupingutusi ligi 1,3 miljardi euro eest. Aastani 2020 on piirideüleseks lepituseks ette nähtud veel miljard eurot.

Sotsiaalne võõrandumine leiab Põhja-Iirimaal sageli väljenduse poolsõjalistes organisatsioonides. Lõviosa nende liikmetest värvatakse rahulolematutest töölisklassi piirkondadest – sellistest nagu Ardoyne.

Belfasti põhjaosa sai konflikti jooksul kannatada rohkem kui teised piirkonnad. Ligi 3500 surmast 563 läks just Põhja-Belfasti arvele.

Kaks aastakümmet kestnud suhtelisest rahust hoolimata on töötus mõnes Belfasti piirkonnas endiselt palju suurem kui rahvuslik keskmine. Tänavapiltki annab rohkem märku aeglasest kõdunemisest kui uuestisünnist.

Brexit on süvendanud ka lõhesid kahe Põhja-Iirimaa peamise erakonna vahel. Vasakule kalduvad iiri rahvuslased Sinn Fein toetavad Euroopa Liitu jäämist, Demokraatlik Unionistlik Partei seisab sellele vastu.

Sellal kui Suurbritannias tervikuna hääletas 52-protsendiline enamus ühendusest lahkumise poolt, toetas Põhja-Iirimaal euroliitu jäämist 56 protsenti elanikest.

Põhja-Belfasti Partnerluse endine juht John McCorry ütleb, et kahe kogukonna aina süveneva polariseerumise tõttu on nüüd rahastust vaja rohkem kui ei eales varem. Tema organisatsioon pidi hiljuti pärast 20 aastat tegutsemist oma uksed sulgema. Seda põhjusel, et tal ei õnnestunud saada toetust viimasest Euroopa Liidu rahastuse portsjonist.

«Viimased kaks aastat pole meil õnnestunud euroliidu fondidest raha saada ning sel oli määrav mõju meie otsusele asjad kokku pakkida,» lausub McCorry. Ta lisab, et Brexit oli tema ühenduse jaoks kui viimne veepiisk – selle kadumine kustutas ka viimase lootuse, et rahastus võiks pärast 2020. aastat taastuda.

Tagasi üles