Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ülemkihid suudavad, alamkihid väga ei taha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Roosikasvajata Darja Lipin. | FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Valgevenes võtavad muutused veel kaua aega – kahtlemata need saabuvad, aga mitte praegu. Muutuste peamiseks taganttõukajaks saavad aga majanduslikud probleemid, mitte protestijate poliitilised nõudmised.

Minskis on president Aljaksandr Lukašenka suhtes kriitiliselt meelestatud inimeste seas pandud suuri lootusi 25. märtsi miitingule. See toimub päeval, mil 99 aastat tagasi asutati Minskis Valgevene rahvademokraatlik vabariik.

Vabariik kestis napilt kümme kuud, aga on koos oma tollase punavalge riigilipuga (kehtis riigilipuna ka aastatel 1991–1995, kuni Lukašenka võimule tulekuni) Valgevenes üks demokraatlike muutuste sümboleid.

Parim, millele Lukašenka-vastased pärast üle kuu aja kestnud mõõdukalt aktiivseid proteste loota võiksid, on, et nende meeleavaldust jõuga laiali ei aeta ning osalejaid massiliselt ei vahistata. Seegi oleks märkimisväärne tulemus, sest võib äratada valgevenelasi poliitilisest apaatiast ning julgustada järgmistele miitingutele tulema uusi inimesi.

Isegi kui peaks korduma 2010. aasta detsember ja võimuvastasele miitingule koguneb 100 000 protestijat, siis on ikkagi raske oodata kiireid muutusi, sest protestijatel pole veel ühist selget reformikava Valgevene ühiskonnale – peale nõudmise korraldada vabad valimised. Veel pole neil tunnustatud liidreid, veel pole mõjukaid toetajad.

Lisaks pole neil raha sarnase surveavalduse organiseerimiseks, nagu oli 2004. ja 2014. aasta revolutsioonide ajal Kiievis Maidanil.

Ei ole välistatud, et kõik need tingimused saavad millalgi täidetud, aga mitte veel. Senised protestid, mis olid ajendatud muidusööjate dekreedist, näitasid kasvavaid majandusprobleeme, eriti süvenevat vaesust väljaspool Minskit, kuid mingeid suuremaid muutusi ei too need Valgevenes kaasa.

«Võimudel on veel ressursse, sealhulgas raha, et proteste maha suruda,» ütles Minskis asuva poliitiliste uuringute instituudi Poliitiline Sfäär direktor Andrei Kazakevitš. «Praeguses olukorras võib rahva jaoks punaseks rätikuks osutuda mis iganes – koondamised, kommunaalmaksete tõus vms.»

Muidusööjate dekreedi vastase protesti põhjustas ekspertide hinnangul mitme asja kokkulangemine. Peale paljudele ebaõiglasena tundunud muidusööjamaksu kehtestamise tõsteti ka pensioniiga 60 aastalt 62,5 aastale ning tõusid kommunaalmaksud.

Pealinnas Minskis pole aga inimeste elatustase veel langenud sellisele tasemele, mis võiks saada aluseks massilistele protestidele peagi juba 23 aastat presidenditoolil istunud Lukašenka vastu.

Protestipotentsiaali Minskis ei maksa seega üle hinnata, vaatamata sellele, et kõik hinnad on viimasel ajal tõusnud, kuid palgad eriti mitte. Suhtumine presidenti ja tema sotsialistlikku majanduspoliitikasse pole valdavalt siiski negatiivne.

Suur osa Valgevene elanikke on endiselt majanduslikult riigist sõltuvad ning pole valmis riskima teadmatusega, mida toovad kaasa poliitilised muutused. Võib-olla saavad nad sisimas aru, et riigi juhtimine presidendi dekreetidega, mis käsivad vähendada toodangu omahinda veerandi võrra ning tõsta samas keskmist palka (juba viimased 15 aastat) 500 dollari määrani, ei saa pikas perspektiivis hästi lõppeda.

«Ülemkihid suudavad veel nii mõndagi, aga alamkihid veel nii väga ei taha,» ütles suhteliselt tabavalt viitega omaaegsele tuntud marksistlikule postulaadile eelmisel nädalal Minskis järjekordsel miitingul osalenud vasakpoolse opositsioonilise partei Õiglane Maailm juht Sergei Kaljakin.

Pigem tekib Minskis küsimus, kui kaua Lukašenka protestijatel veel koguneda laseb. Kuigi miitingute korraldajaid, nende teemal aktiivselt sõna võtnuid ning ka miitinguid kajastanud blogipidajaid ja ajakirjanikke on vana kombe kohaselt juba kümnete kaupa arestimajja saadetud, pole meeleavaldajate põhiosa keegi puutunud. Veel enam – peamiselt sanktsioneerimata miitingutel pole miilitsaid eriti näha olnudki.

«Praegu ongi kõigi huulil küsimus, millal tuleb selle liberaliseerimislaine lõpp ja kõik läheb vanamoodi,» ütles rahvusliku kultuuriliikumise Будзьма беларусамі! (vn k «Ole valgevenelane!» – toim) üks eestvedajaid Aljona Makovskaja.

Peamine põhjus, miks miitingud veel toimuvad, on Lukašenka põletav majanduslik vajadus, et sujuks koostöö Euroopa Liiduga. Valgevenel on tarvis, et tema kaubad pääseksid ELi turule (eriti põllumajandustoodang), uut tehnoloogiat ja odavat krediiti, loetles võimumeelseks peetav Minski politoloog Juri Ševtsov.

Seejuures on huvitav asjaolu, et Lukašenka ei küsi ELilt valgevenelastele vaba tööjõuliikumist. EL pole veel selget vastust andnud, kuid kaldub pigem Lukašenka aitamise poole.

Minskis viibisin ühes riigile kuuluva ettevõtte sööklas riigitöötajate seltskonnas (riigile kuuluva ajalehe ajakirjanikud, oblastivalitsuse töötajad, riigifirmas töötav raamatupidaja) toimunud väiksel banketil. Valati ka mõned pitsid ja üks korraldajatest teatas: «Teine toost on meil traditsiooniliselt presidendi auks, keda me väga armastame». Mulle lisas ta eraldi: «Selle toosti peale joome alati püsti seistes.»

Ma mõtlen siiani, kas need riigitöötajad tõstsid selle toosti siiralt või mitte. Mulle tundub, et siiralt, sest suurem osa Valgevene inimestest on alates Nõukogude Liidu lagunemist õppinud (õpetatud?) kartma igasuguseid muutusi, sest nende meelest – õigemini neile näidatud meediapildi kohaselt – pole muutused ühegi naabri juures toonud kaasa silmanähtavalt paremat elu kui neil. Või pole nende elu muutunud oluliselt halvemaks. Milleks on siis vaja midagi muuta, küsivad nad.

Tagasi üles