Täna tähistatakse Itaalia pealinnas Roomas seal 1957. aastal sõlmitud ja Euroopa Liidule selle tänasel kujul aluse pannud lepingu 60. aastapäeva.
Rooma leping – unistus, mis täitus
25. märts 2017, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa integratsioonist unistati sajandeid. Itaalia tuntud poeet Dante Alighieri käis juba 14. sajandil välja ühinenud Euroopa idee. Euroopa sõjalisel teel ühendamiseks tegi viis sajandit hiljem katse Napoléon.
1920ndatel püüti panna alust Euroopa tolliliidule ja reguleerida terasetootmist, kümnendi lõpus käis Nobeli rahupreemiaga pärjatud Prantsusmaa välisminister Aristide Briand aga välja Euroopa Ühendriikide idee, millest räägitakse endiselt veel ka tänapäeval.
Laiaulatuslik Euroopa integratsioon algas aga pärast Teist maailmasõda. Kuni suure sõjani lähtuti riikidevahelises suhtluses nn. jõudude tasakaalu mudelist ning «nullsumma mängu» tõttu olid riigid pidevas konkurentsis ja konfliktis.
Sõda kurnas Euroopa riike ning valdavalt majanduslikel põhjustel oldi valmis koostööks. Just siis sõnastas Briand eesmärgi – ületada mineviku vastuolud ning hakata mõtlema eurooplastena, kõnelema eurooplastena ja tundma end eurooplastena.
Ajaloolase Tony Judti sõnul tuli selleks integreerida Saksamaa Euroopa majandusse, kuid esialgu ei teatud, kuidas seda teha. Suhteliselt protektsionistliku majandus- ja kaubanduspoliitikaga Prantsusmaa kartis, et Lääne-Saksamaa terasetoodang võib olla neile kahjulik.
Plaan Prantsusmaa ja Saksa vaenu ületamiseks
Selle vältimiseks esitas Prantsuse valitsuse nõunik Jean Monnet riigi välisminister Robert Schumanile kava, mis nägi ette kogu Prantsuse-Saksa kivisöe ning terasetoodangu ühist juhtimist.
Nn Schumani plaan realiseerus 1951. aasta aprillis kui Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi maad sõlmisid Pariisi lepingu, millega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus.
Judti sõnul polnud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse näol tegu siiski Euroopa integratsiooniprojektiga, vaid Lääne-Euroopa vastastikuste huvide madalaima taseme ühise nimetajaga ning poliitilise abinõuga, et saada üle Prantsuse-Saksa vaenust.
«Kui pole võimalik Saksamaad hävitada, tuleb ta liita Euroopa struktuuridega, kus ta ei saa teha sõjalist kahju, küll aga tuua palju kasu majandusele,» märgib Judt, kes nimetas seda Pariisi hädalahenduseks.
Juba enne Euroopa Söe- ja Teraseühendust olid Euroopa riigid asutanud mitu rahvusvahelist organisatsiooni. 1948. loodi Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon, 1949. aastal panid kümme riiki aluse Euroopa Nõukogule. Aasta varem sõlmisid Prantsusmaa, Beneluxi maad ja Ühendkuningriik Lääneliidu. 1949. aastal pandi alus NATO-le.
Küll aga ebaõnnestus Prantsusmaa parlamendi vastuseisu tõttu 1954. aastal Euroopa Kaitseühenduse loomine. Suveräänsuse loovutamine, mis puudutas ka Prantsuse relvajõudude kaasamist Euroopa armeesse, mille loomise üle tänapäeval taas läbi räägitakse, osutus Prantsusmaa liidrite ja avaliku arvamuse jaoks liiga dramaatiliseks.
Selle asemel laiendati Lääneliit 1954. aastal Lääne-Euroopa Liiduks, millega ühinesid ka Itaalia ja Saksamaa. Et saada majanduskoostööst täit kasu, vajati ka poliitilist koostööd.
Kindral De Gaulle Ühendkuningriigi vastu
1957. aasta 25. märtsil kirjutasid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutanud kuus riiki – Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik, Itaalia, Holland, Belgia ja Luksemburg – Roomas alla Euroopa Majandusühenduse moodustamist vormistavale lepingule.
«Allakirjutanud esitasid programmi tollimaksu vähendamiseks ja kooskõlastamiseks, pakkusid väljavaate rahanduse edaspidiseks korraldamiseks ning leppisid kokku teha koostööd, et edaspidi saavutada kaupade, raha ja tööjõu vaba liikumine,» märgib Judt.
Pärast Euroopa Majandusühenduse asutamist tehti katseid ka välispoliitika ühiseks koordineerimiseks, kuid kava kukkus 1962. aastal aga läbi, kuna Prantsusmaa president Charles de Gaulle soovis riigiülese Euroopa Majandusühenduse Komisjoni mõju vähenemist ja Ühendkuningriigi kõrvalejätmist liidust.
Prantsusmaa vetostas Ühendkuningriigi katse Euroopa Majandusühendusega ühineda 1963. aastal. Kaks aastat hiljem kasutas de Gaulle taas vetoõigust, et blokeerida Rooma lepingus ette nähtud kava, mis oleks taganud Ministrite Nõukogus kvalifitseeritud enamushääletuse. Judti sõnul oli tüli ajendiks de Gaulle´i nõudmised rahastada põllumajandust vastavalt Prantsusmaa huvidele.
Nn tühja tooli poliitika kulmineerus 1966. aastal Luxembourg´i kompromissiga, kus lepiti kokku, et riigid säilitavad ühehäälse otsustamise nõude. De Gaulle kasutas vetoõigust uuesti ka 1967. aastal, blokeerides Ühendkuningriigi teise katse Euroopa Majandusühendusega liituda, mis pingestas Pariisi suhteid ülejäänud Euroopa Majandusühenduse liikmetega.
Miks de Gaulle seda tegi? Nagu Judt viitas oli üheks teguriks Prantsusmaa huvide kaitse. De Gaulle uskus küll Euroopa ühtsusesse, kuid mitte rahvusülese ühenduse vormis. Samuti ei uskunud ta Euroopa ühendamise võimalikkusesse läbi sunni, vaid läbi suhete harmoonilise arengu.
Oma seisukohad võttis de Gaulle kokku tõdemusega, et koostööd saab teha nendes küsimustes, mis ei seo ühegi osaleva riigi käsi liialt kinni ning mis samaaegselt ei tõsta seda riiki ka teistest oluliselt paremale positsioonile.
Suund laienemisele
/nginx/o/2017/03/22/6479039t1heae1.jpg)
1969. aastal taandunud de Gaulle´i järeltulija Georges Pompidou pooldas laienemist ja lisaks Ühendkuningriigile said 1973. aasta jaanuaris ühenduse liikmeteks ka Taani ja Iirimaa.
Pompidou pragmaatiline konservatism tähendas olulist nihet võrreldes de Gaulle´i põhimõttelise vastuseisuga liidu süvendamisele.
Integratsiooniprotsess jätkus ka nn pessimistlikel 70ndatel. 1974. loodi Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel Euroopa Ülemkogu ja 1978. aastal otsustati luua Euroopa Rahasüsteem. Judti sõnul kannustasid Prantsusmaad ja Saksamaad selleks majandusalased kartused.
Samuti jätkus laienemisprotsess – 80ndatel liitusid Euroopa Majandusühendusega veel kolm riiki: Kreeka, Portugal ja Hispaania.
Euroopa Liidu sünd
1986. aastal sõlmisid Euroopa Majandusühenduse liikmed Ühtse Euroopa Akti, mille peamised eesmärgid nägid ette siseturu uute põhimõtete rakendamist ja ühenduse toimemehhanismide lihtsustamise reformi.
Riigid jätkasid läbirääkimisi ka uue Euroopa Liidu lepingu üle, mis allkirjastati 1992. aastal Maastrichtis. Lepinguga loodi Euroopa Liit, lepiti kokku liidu pädevuse suurendamises, samuti majandus- ja rahaliidu programmi rakendamises ning Euroopa ühisraha kehtestamises. Euroopa Majandusühendusest oli saanud Euroopa Liit.
1995. aasta laienemisringi järel (liitusid Austria, Soome ja Rootsi) valmistus EL juba edasiseks laienemiseks, sõlmides 1997. aastal Amsterdami lepingu. Institutsionaalses reformis ei suudetud aga kokkuleppele jõuda ja asuti välja töötama uut lepingut, milleni jõuti 2001. aastal Nice´is.
Nice´is lepiti muu hulgas kokku Euroopa Tuleviku Konvendi loomises. Valitsustevahelise konvendi välja töötatud Euroopa põhiseaduse leping, mis pidi asendama ELi lepingud põhiseadusega, lükati aga Hollandis ja Prantsumaal 2005. aastal korraldatud referendumitel tagasi.
Veel enne jõudsid ELiga liituda Eesti ja veel üheksa riiki. 2007. aastal võeti liikmeks Rumeenia ja Bulgaaria, 2013. aastal ühinenud Horvaatia on viimaseks liitujaks.
2007. aasta Lissaboni tippkohtumisel loobusid riigid vastuolusid tekitanud Euroopa põhiseaduse ideest. 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping, millega muudeti liidu aluslepinguid, ratifitseeriti kõigi liikmesriikide poolt. Põhiseadust pole ELis aga tänaseni.