Kui laupäeval liitlasvägede alustatud operatsiooni Liibüas on kritiseeritud, et see on nädala jagu hiljaks jäänud, siis välispoliitikaekspert Hannes Hanso leidis, et varasemate missioonidega võrreldes toimus see tohutult kiiresti.
Hanso: Liibüa missiooni alustati pretsedenditult kiiresti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Rahvusvahelisel üldsusel võtab logistiliselt aega, et oma sõjajõud valmis panna ja võrreldes tegelikult teiste missioonidega, kuhu on mindud, toimus see tohutult kiiresti. Kui me näiteks räägime Iraagi sõjast, siis pinge keris, lennukikandjad sõitsid kohale ja see kestis mitte päevi ja nädalaid, vaid kuid. Kindlasti toimus see liiga aeglaselt nende inimeste jaoks, kes juba on hukkunud, selles pole küsimustki,» tõdes Hanso Vikerraadio saatele «Uudis+» antud intervjuus.
Samuti riigid mõistnud, et nad ei saa sekkuda ilma kindla rahvusvahelise, eelkõige ÜRO mandaadita. «Seetõttu arvan, et see operatsioon toimus pretsedenditult kiiresti praegust olukorda arvesse võttes.»
Hanso tõdes ka, et Liibüa konflikti ja sellele järgneva mõju maailmamajandusele ja energiahindadele võib olla tohutu. «Põhimõtteliselt võib korduda teise finantskriisi sarnane olukord, kui terve piirkond – Araabia poolsaar, Põhja-Aafrika ja Pärsia lahe ümbruses asuvad riigid peaksid sattuma ebastabiilsuse keerisesse,» sõnas ta.
«Mis nende riikide puhul on oluline, mida võib-olla Euroopas ega Ameerika Ühendriikides täielikult ei mõisteta, et mis täidab selle võimuvaakumi, kui võtta Mubarak, Ben Ali või Gaddafi maha. Aga nendes riikides puuduvad tugevad institutsioonid, puudub sõltumatu ekspertidest, teadjatest inimestest koosnev valitsus, riigiaparaat, kes vaatamata poliitilisele võimule suudavad teha ratsionaalseid otsuseid ehk riiki valitseda. Ehk nende riikide puhul on võim olnud aastakümneid, aastasadu isikukeskne, ühe isiku ja tema perekonna ümber koondunud. Ja kui me nüüd need isikud maha võtame, mis siis selle võimuvaakumi täidab?» arutles Hanso.
Kui mõnel pool - näiteks Egiptuses - on küll eksiilkogukonnas palju haritud inimesi, siis enamasti sellist kodust opositsiooni neis riikides pole. «Kui me võtame 40 aastat võimul olnud Muammar Gaddafi maha, mis siis asemele tuleb? See on suur küsimus, mis seal edasi saama hakkab,» arutles ekspert.