Vaid 77 päeva pärast ametisse astumist käivitatud sõjaline rünnak annab USA presidendile Donald Trumpile võimaluse muuta arvamust, nagu oleks ta administratsioon ebakõlade küüsis, kirjutab Ameerika väljaanne New York Times. Siiski ei pruugi käik seda tagada.
Värske rünnak mõjutab ka järgmisel nädalal toimuvat USA välisministri Rex Tillersoni ja Vene presidendi Vladimir Putini kohtumist – tegemist on esimese korraga, mil Vene riigipea kohtub ametlikult Trumpi administratsiooni esindajaga.
Enne Süüria õhubaasi öist rünnakut arvasid analüütikud, et kohtumisel keskendutakse põhiliselt Moskva väidetavatele sekkumisele USA presidendivalimistesse.
Süüria sündmused annavad USA juhtkonnale aga võimaluse nõuda Putinilt Süüria presidendi Bashar al-Assadi ohjamist või ta eemaldamist võimult – vastasel juhul laiendab Trump Süürias kiiresti sõjalist tegevust.
«Süüria valitsuse keemiarünnak mässuliste käes olevale terroritooriumile sundis Washingtoni tegudele,» selgitas New York Timesile USA eksriigipea Barack Obama asevälisminister Antony Blinken.
«Me tõesti peame nüüd tegutsema,» oli Blinken öelnud vaid mõned tunnid enne seda, kuid Trump teatas rünnakust. «See ulatub Süüriast kaugemale. Assad rikkus reeglit, millest me oleme Esimesest maailmasõjast saadik kinni pidanud,» lisas ta.
Paljud Obama administratsiooni staažikad liikmed, Blinken nende hulgas, olid 2013. aasta suvel pooldanud sarnast sõjalist lööki Süüriale.
Obama teatas toona, et keemiarelvade kasutamine on viimane piir, kuid ähvardatud sõjategevuse asemel suutis Obama sundida Assadilt Vene abiga kätte saada lubaduse, et too viib riigist kõik keemiarelvavarud välja. New York Times kirjutab nüüd, et nagu näha, ei jõudnud need kõik siiski riigist välja.
Obama teatas hiljem, et tegu oli väga väärika momendiga, kuid vähesed tema välispoliitilistest nõunikest olid sellega päri.
Mulluse presidendikampaania käigus väitis Trump korduvalt, et Obama otsus kujutas endast Ameerika nõrkuse sümbolit ning sellel ei tohiks kunagi korduda lasta. Nii oli värske rünnak peaaegu ette määratud, kirjutab NYT.
Käik kätkeb endas märgatavaid riske ka Trumpi enda jaoks, kui järgmiste nädalate jooksul kuhtub rahuldus, et Assadile on julmuste eest kätte makstud.
Esimene oht on, et Putiniga kukub kokkulepe läbi. Putin võis küll Trumpi Hillary Clintonile eelistada, kuid pole tõenäoline, et ta soostub sõlmima lepingut, mis ähvardab Vene mõjuvõimu Süürias. Süürias asub ka ainus Vene peamine sõjaväebaas väljaspool riigipiire.
Teine oht Trumpi jaoks on, et Assadit rünnates õõnestab Trump ühtlasi peamist eesmärki, mida ta piirkonna puhul on välja toonud: juurida Islamiriik sealt välja. Kui Süüria kukub kokku, võib sellest saada islamiäärmuslaste varjupaik, see on aga risti vastupidine sellele, mida Trump soovib.
ISISe puhul pole ka selge, kui palju tegelikku võimu äärmuslastel on ning kas nad suudavad veelgi killustatumast Süüriast kasu lõigata.
Kolmas risk on, et Trumpil pole mingit reaalset kavatsust tuua Süüriasse rahu. Endise välisministri John Kerry eestvedamisel toimunud Süüria rahuprotsessi läbirääkimised kukkusid läbi ning Tillerson pole saatnud välja ühtegi signaali, nagu sooviks tema neid jätkata.
Sarnaselt paljude oma eelkäijatega ei saanud Trump valida, millised sündmused eelnevad tema esimesele märgatava sõjalise jõu kasutamisele.
Küsimus on nüüd aga selles, kas Trumpi värske, kontrollimata meeskond, suudab sümboolse jõudemonstratsiooni Süürias muuta millekski tähenduslikumaks.