Palmiõli jälil Malaisias ja Indoneesias

Postimehe ajakirjanik Hanna-Hulda Reinkort ja foto- ja videoreporter Liis Treimann käisid uurimas, miks on elu palmi all raske ehk kuidas on jõuline palmiõliistanduste rajamine Malaisiasse ja Indoneesiasse mõjutanud sealsete vihmametsade elurikkust ja millistes tingimustes palmiõli tootmine käib.

Palmiõli leidub kõikjal. Poes toidukaupade koostisosi vaadates selgub, et ka Eestis valmistatud šokolaad, küpsised ja kohukesed sisaldavad palmiõli. Sellega aga loetelu ei piirdu, oma odavuse tõttu on just palmiõli tänapäeval üks enimkasutatud taimeõlisid nii toiduaine- kui ka kosmeetikatööstuses ning rohelise energia eksitava sildi all on tõusmas ka palmiõlist toodetud biokütuse mahud.

Palmiõli nimi kõlab nagu midagi eriti ökosõbralikku, tegelik olukord on aga vastupidine. Maailmaturu aina suureneva nõudluse selle järele maksavad kinni Kagu-Aasia riigid oma keskkonna arvelt. Maailmas enim kasutatava taimeõli tootmine on koondunud Malaisiasse ja Indoneesiasse, kuhu on rajatud ja rajatakse massiliselt edasi Aafrika õlipalmi istandusi, kus õlipalmi viljadest punaka värvusega palmiõli pressitakse. 2016. aastal tootsid need kaks riiki üle 85 protsendi kogu maailma palmiõlist.

Foto: Johan Laiv

Jõudmaks esialgu kaugena tunduva teema tuumani, käisime Malaisias ja Indoneesias, et saada aru, kui tõsine see probleem on. Kui Malaisiale kuuluval Borneo saarel maanduma hakkame, on pilt selge. Palmiõliistandused ulatuvad tihtipeale nii kaugele, kui silm seletab.

Vaata videost, mida peaksid teadma palmiõli kohta

«Kui vaadata Borneo kaarti, siis 30 aastat tagasi oli siin väga palju rohelist ala, nüüd on seda palju vähem ja see on killustatum – mets vaheldub pidevalt põlluga,» ütleb Borneo päikesekaru kaitsekeskuse töötaja Risnayati Binti Lammu Postimehele. Ka ainult Borneol elav maailma väikseim karu kuulub nende loomaliikide hulka, kelle elupaiku ohustab istanduste jõuline laiendamine.

Foto: Johan Laiv

Esiteks tuleks rääkida sellest, kuidas neid istandusi rajatakse. Nimelt põletavad istandusfirmad ja farmerid tavaliselt enne mussoonvihmade algust põllumaad vihmametsa arvelt juurde. Enne raiutakse muidugi mets palgikoormateks, ja see, mis alles jääb, ehk kännud ja alusmets, saab tuleroaks. Maastikupõlengud on aga viimastel aastatel muutunud nii ulatuslikuks, et tekkinud suits kandub ümberkaudsete linnade kohale, puudutades ka näiteks Singapuri.

Asjale lahendust leida on keeruline, sest põlengute algatajad on nii suured istandusfirmad kui ka üksikisikutest põllupidajad. «Väga keeruline on igale põllumehele öelda, et nad ei tohi maad põletada, sest see on ainus viis, kuidas muuta maatükk selliseks, et seal ka midagi kasvatada kannataks,» märgib Singapuri rahvusliku ülikooli õigusteaduskonna õppejõud ja palmiõli ekspert Alan Khee-Jin Tan.

Maastikupõlengute käigus paisatakse õhku meeletus koguses kasvuhoonegaase, mis omakorda kiirendavad kliima soojenemist. Selle reostuse mastaapsust aitab mõista tõsiasi, et maastikupõlengud Indoneesias tekitavad ühes päevas rohkem süsinikdioksiidi kui USA tööstus kokku.

Foto: Johan Laiv

Istandusetööliste ja loomade vahel käib sõda

Kuigi Borneo ja Sumatra saart seostatakse just maailma veel säilinud looduslike paradiisidena, kus saab metsikus looduses koos näha nii orangutane, Borneo pügmee-elevanti, Sumatra ninasarvikut ja Sumatra tiigrit, selgub, et palmiõlitööstuse jõuline laienemine on praegu jätnud juba oma jälje.

«Kui vihmametsast saab istandus, siis paljud metsas elanud loomad surevad, sest selle lõppetapis alusmets ju põletatakse. See ohustab ka kõiki seal elanud loomi,» selgitab Tan. Suur osa neist hukub metsapõlengutes, aga ka tööliste käe läbi. «Inimeste ja loomade vahel tekib konflikt – inimesed püüavad rajada istandust, samas kui loomad püüavad ellu jääda,» ütleb Maailma Loodusfondi Acehi kommunikatsioonijuht Chik Rini.

 

Näiteks lähevad elevandid istandustesse süüa otsima, istanduse töölised püüavad aga looma sealt minema ajada ja on valmis ka teda tapma, sest loom võib viljasaaki kahjustada. Borneo päikesekaru kaitsekeskuse aktivisti Lammu sõnul on kõige olulisem alustada sellest, et inimestele õpetada, kuidas nad loomaga silmitsi sattudes käituma peaksid.

Rini teab ka rääkida, et tihtipeale pannakse istandustes õlipalmide vahele mürki, et metsloomad puid ei hävitaks, elevandid aga söövad selle sisse ja nii kuulemegi mürgistustesse surnud elevantidest.

Võikaid seiku on veelgi: näiteks paari aasta tagune juhtum, kus Borneo saare Indoneesia osas ehk Kalimantalil asuvast külast leidsid loomapäästjad karvutuks raseeritud orangutani, keda peeti prostituudina. Või selle aasta veebruaris samuti Kalimantalil aset leidnud intsident, kus kolm istandusetöölist tapsid õlipalmide vahele uitama sattunud orangutani ja pistsid ta potti.

«Tavaliselt orangutane siiski ei sööda, pigem püütakse neid, et võtta nad endale lemmikloomaks,» ütleb Singapuri rahvusliku ülikooli teadur.

Orangutanide rehabiliteerimiskeskus Sepilokis Malaisia Borneo saarel. Ühe looma taastusravi hinnaks peetakse ~1750 eurot aastas.

Autor: Liis Treimann

1964. aastast alates tegutsenud rehabiliteerimiskeskusest on saanud üks loodussõpradest turistide lemmiksihtkohti.

Autor: Liis Treimann

Keskuses elab 60-80 Borneo orangutani. Vabas looduses on neid veel ~45-50 000 looma.

Autor: Liis Treimann

Orangutani ja inimeste DNA kattub lausa 96,4 protsendi ulatuses.

Autor: Liis Treimann

Orangutan kaameratega ahvisõprade piiramisrõngas.

Autor: Liis Treimann

Sepilokis on orangutanide käsutuses ligi 4300 hektari suurune maa-ala. Toitmisaeg meelitab sellegipoolest paljusid neist.

Autor: Liis Treimann

Rehabiliteerimiskeskuse juures tegutseb brittide initsiatiivil ka asutus nimega Orangutan Appeal, kes pakub võimalust mõni sealsetest ahvidest adopteerida.

Autor: Liis Treimann

Emata jäänud orangutanipojad satuvad tihtipeale loomasmugeldajate kätte, kes müüvad neid mustale turule.

Autor: Liis Treimann

Looduses elavaid orangutane ohustab ka põllumajandusliku maa (sh palmiõliistanduste) rajamine vihmametsa arvelt.

Autor: Liis Treimann

Orangutanidega koos pildile saada on iga Sepiloki külastava turisti unistus.

Autor: Liis Treimann

Istanduste laienemine ohustab ka maailma väiksemat karu. Sepipokis asuv päikesekaru katsekeskus on hetkel koduks 44 isendile.

Autor: Liis Treimann

Puur, kus algselt endale päikesekaru poja lemmikloomaks võtnud inimene teda oma kodus pidas.

Autor: Liis Treimann

                       

Lisaks orangutanipoegadele on levinud ka päikesekaru poegade lemmikloomaks võtmine, sest Borneo saarel elava maailma väikseima karu pojad tunduvad pehmed ja armsad. «Kui karu aga suureks kasvab, ei saada temaga enam hakkama ja siis pannakse ta tahatuppa puuri kinni,» räägib päikesekarude eest seisev Lammu.

Praegu on Borneol, Sepilokis asuvas kaitsekeskuses 44 päikesekaru, kes valdavalt ongi päästetud sellistest tingimustest. Kõrvalasuvas orangutanide rehabiliteerimiskeskuses elab 60-80 inimahvi. Pärast n-ö taastusravi saamist on keskuste eesmärk loomad taas vabasse loodusesse lasta. Metsikus looduses elavate orangutanide arv jääb hetkel 50 000 isendi ringi, viimase kuuekümne aastaga on nende arv vähenenud ligi poole võrra.

 

21. sajandi sunnismaisus

Omaette probleemide pundar on aga tingimused palmiõliistandustes. Malaisia osas töötavad seal peamiselt Indoneesiast või Filipiinidelt pärit võõrtöölised. Malaisiast madalama arengutasemega Indoneesias kasutatakse tööjõuna veel kohalikke elanikke. Niisiis jääb Malaisias istandustes töötavate inimeste arv poole miljoni ringi, Indoneesias töötab seal üle kolme miljoni inimese.

Ühes sellises istanduses Malaisia Borneo saarel käisime ka meie. Sabahi osariigi keskusest Kota Kinabalust 100 kilomeetri kaugusel asuval Kliase palmiõliistandusel on maad üle 400 hektari. Istanduse töölistel on sealsamas, istanduse territooriumil väiksed hurtsikud.

Vaata videogaleriist, mida tähendab töötada palmiõliistandus

 

Palmide kallal oda meenutava tööriistaga ragistav filipiinlane Ronal Ejansatos ütleb, et ühe päevaga suudab ta viljad kätte saada 265 puult. Istanduse peale kokku on seal õlipalme 50 000–60 000. Kuna tasu maksmine käib n-ö tüki pealt, on kiirus oluline. Lisaks tähendavad ka vabad päevad kohe vähem raha. Töödejuhataja sõnul jäävad tööliste palgad 1200 Malaisia ringgiti ehk 250 euro kanti.

28-aastase Ejansatose tööpäevad Kliase istanduses mööduvad külg külje kõrval oma naise, 26-aastase Lenie Otsaliga. Mees võtab puudelt vilju alla ja naine tassib need käruga kogumiskohta, kust juba korjab need peale istanduseauto, et saak lähedalasuvasse tehasesse viia. Kerge see töö ei ole, sest üks õlipalmi vili võib kaaluda 5 kuni 25 kilo. Praeguseks on paar istanduses töötanud kaks aastat. Istandus on Shahrizi jutu järgi viis aastat vana, õlipalmid kannavad vilju kuni 30 aastat, nii et sunnismaisus tundub olevat veel visa kaduma.

Vaata ja võrdle: kookosõli saadakse kookospalmist, palmiõli õlipalmist

/ Alari Paluots Foto: -

 

Mitte aga kõik istandused pole rajatud troopilise vihmametsa asemel, paljud neist maalappidest olid ka enne põllumaa, kus kasvatati näiteks riisi või puuvilju. Siit koorub aga järgmine ohukoht.

«Paljud farmerid tahavad praegu riisi asemel hakata õlipalme kasvatama, istandusi tegema,» ütleb Maailma Loodusfondi Acehi kommunikatsioonijuht Chik Rini. Tema sõnul nõuab õlipalmi istanduse pidamine vähem tööjõudu ja riik toetab seda. Siit kerkib aga toiduohutuse küsimus – kui siiani on kogu tarbitav riis kasvatatud kohapeal, siis riisipõldude asendamine õlipalmidega võib viia olukorrani, kus tekib vajadus hakata riisi sisse ostma ning kohalike elanike toidulaud muutub pigem vaesemaks.

Istandused rahvuspargis

Palmiõliistandusi on rajatud meeletus tempos, seega pole ime, et aina rohkem tekib vaidlusi maaõiguste pärast. Malaisias on istanduste all 4,5 miljonit hektarit maad, Indoneesias üle kuue miljoni hektari. Probleemid saavad alguse sellest, et inimestele kuuluva maa piirid on ebamäärased.

«Kui arenenud riikides on kinnistute piirid üldjuhul väga täpselt reguleeritud, siis Indoneesia puhul on tavapärane, et sama maatükk võib korraga kuuluda mitmele osapoolele,» selgitab Singapuri riikliku ülikooli õigusteadlane Tan.

Enim kannatavad selle all aga Indoneesia rohkearvulised põlisrahvad, kes on kindlal maa-alal elanud ja seda kasutanud põlvkond põlvkonna järel. Tani sõnul pole harvad juhud, kus piirkondlik valitsus on nende käsutuses oleva maa omakorda mõnele suurfirmale maha müünud.

Tüüpiline asjade käik on järgmine: kõigepealt palkab firma inimesed, kes maa istanduse rajamiseks ette valmistavad. Enne raietöödega alustamist käiakse külavanema jutul pakkudes maa eest korralikku rahasummat. Hõimupealikud on tihti väga kergesti äraostetavad ja kirjutavad paberitele alla külaelanikke otsusest teavitamata.

«Lõpuks müüvad maa maha nende oma juhid,» tõdeb Tan ja lisab, et külaelanikest saavad pärast seda samuti istanduse töölised.

Vohava korruptsiooni ja puudulike andmetega maakaartide tõttu pole võimatu, et ka rahvusparkidest võib leida istandusi, sest kohalikud võimuesindajad on jaganud keskvalitsust teavitamata sinna raielube. «Kui Euroopas oleks see mõeldamatu, siis Indoneesia puhul on see reaalsus,» sõnab ta.

Palmiõlitööstuse toimimisloogikat selgeks tehes tuli eriti Malaisias, aga ka Indoneesias palju kokku puutuda suhtumisega, et keskkonnaküsimus on vaid palmiõli kriitika kattevari ning tegelikult püüavad lääneriigid hoopis kaitsta teisi taimseid õlisid, nagu päevalille- ja rapsiseemne- või maisiõli, mida kasvatatakse peamiselt USAs ja Euroopas. «Indoneesia ja Malaisia valitsused usuvad, et Euroopa ja USA on algatanud palmiõli vastu ebaausa laimukampaania,» toob välja ka Singapuri palmiõliekspert Tan.

Foto: Johan Laiv

«Paljud istandusfirmad kasutavad siiani väga algelisi ja ebaefektiivseid tehnoloogiad ning põletavad istandusteks suuremaid maa-alasid, kui neil tegelikult vaja on,» kirjeldab Tan hetkeolukorda. Sarnast pilti tuli nägime ka meie. Ainus jätkusuutlik lahendus sellises olukorras saaks olla vaid teadlik põllumajanduse kaasajastamine, mis võimaldaks saada väiksemalt maaalalt rohkem toodangut.

Probleemide paljusus on aga viinud selleni, et viimasel ajal räägitakse aina enam jätkusuutlikust palmiõlist, mida toodetakse ilma põlismetsi hävitamata ja arvestades loomade ja inimeste õigustega. Taolistest ettekirjutustest kinnipidavate tootjate panus moodustab tänaseks hetkeks pisut üle 20 protsendi kogutoodangust.

 

Vaata lähemalt: mis sisaldab palmiõli?

Palmiõli on tänapäeval odavuse tõttu üks enimkasutatavaid taimeõlisid ja seda ka Eestis. «Eestis müüakse palju kaupu, mille koostisosa on palmiõli. Nii vastutame ka meie neid ostes selle eest, mis toimub palmiõliistandustes,» selgitab MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise eestvedaja Kristina Mänd.

Toiduained

Küpsised, šokolaad, krõpsud, jäätis, kiirnuudlid, puljongikuubikud, margariin ja muidugi Nutella.

Vaata videost, mida Nutellat saia peale määrides sisse sööd

Erinevalt Kagu-Aasia riikidest Eestis palmiõli toiduõlina üldjuhul ei kasutata, kuid üllatuslikult on seda siiski võimalik soetada mõnest ökopoest.

Euroopa Liidus peab palmiõli sisaldus toidukaupadel tähistatud olema, seega pole selle kindlaks tegemine probleem. Keeruliseks läheb aga siis, kui on huvi teada saada, kas tegemist on ka jätkusuutlikult toodetud palmiõliga.

Erinevalt kohvist, teest ja suhkrust, mille puhul saavad need, kes soovivad tarbida vastutustundlikult, osta poest Fair Trade’i märgisega tooteid, ei leia palmiõli puhul Eesti poeriiulitelt selliselt märgistatud tooteid. Praegu jääb üle vaid tootja kodulehelt uurida, millist palmiõli nad kasutavad, see on aga ajamahukas ettevõtmine.

Kosmeetikatooted

Kosmeetikatoodete puhul ei ole tootjal palmiõlisisalduse äramärkimise kohustust. Nii on näiteks mõnele šampoonipudelile, hambapastale või huulepulgale kirjutatud mõni neist nimetustest: Elaeis guineensis, Etyl palmitate, Glyceryl, Hydrogenated palm glycerides, Octyl palmitate, Palm fruit oil, Palm kernel, Palm kernel oil, Palm stearine, Paimate, Palmitate, Palmitic acid, Palmitoyl oxostearamide, Palmitoyl tetrapeptide-3, Palmityl alcohol, Palmolein, Sodium kemelate, Sodium laureth sulfate, Sodium lauryl lactylate/sulphate, Sodium lauryl sulfate, Sodium palm kernelate, Stearate, Stearic acid, Vegetable Oil, Vegetable Fat. Jah, need kõik võivad tähendada palmiõli.

Biokütus

Taimeõlist saadud energia nõudlust on kasvatanud Euroopa Liidu (EL) surve rohelise energia järele – ettekirjutus, et tavakütust segataks biokütusega. ELi imporditavast palmiõlist läks möödunud aastal biokütuse tootmiseks 46 protsenti.

Algul esitleti biokütust kui taastumatute energiaallikate ökosõbralikumat alternatiivi, kuid praeguseks on selge, et palmiõlist saadud mootorikütus pole keskkonnakahju seisukohalt fossiilsest kütusest parem. Seda on mõistnud ka EL, kes käesoleva aasta aprilli alguses võttis vastu regulatsiooni, et 2020. aastaks lõpetataks palmiõlist biodiisli tootmine.

Indoneesia ja Malaisia valitsused on otsuse hukka mõistnud ja kavatsevad sel teemal ELi esindajatega järgmisel kuul kohtuda.  

---

Ajakirjanike reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastavast projektist Media4Development.

Loo valmimisele aitasid kaasa multimeedia arendaja Anna Prokofjeva, disainer Johan Laiv, videograafid Endel Kasterpalu ja Eero Vabamägi, infograafika toimetaja Alari Paluots ning toimetaja Aarne Seppel.